| Martin Schwarz: Apoliteia kui mäss moodsa maailma vastu |
Milliseid võimalusi pakub elu sekulariseeritud ja materialistlikus maailmas inimesele, kes seda eitab, kelle sümpaatiad ja sihid ei vasta praegu valitsevale korrale?
Üheks võimaluseks on lähtuda Julius Evola poolt kasutamist leidnud apoliteia-mõistest, millel ka Martin Schwarz oma alljärgnevas manifestis. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kaks nägemust lähedasest ja kaugest Jaapanist |
Eesti kultuur ei ole tseremoniaalne, teisalt ei ole Eesti kultuuris toimivad mehhanismid ka euroopalikult läbinähtavad. Vähemasti tekib tunne, et asume Ida ja Lääne piiri peal vägisi, kui lugeda kahe Jaapani filosoofi - Okakura Kakuzô ja Tanizaki Junichirô - nägemusi oma maa ja rahva kultuurist. |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Venedikt Jerofejevi ja Juri Buida saladus |
Mis on saladus avatud ühiskonnas - kas selle vaenlane või lihtsalt alternatiiv. Või on alternatiivis iseenesest peidus vaenulikkus? Ja kuidas väljendub see kirjanduses? |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Ajavaim - mis see on? |
Ajastu vaim või ajavaim, on möödunud sajandite humanitaarkultuuris tihti kasutust leidnud mõiste. Kuidas suhtuda selle mõiste kasutatavusse aga praegu - kas ta on veel tulevikku või kuulub ajavaim ratsionaliseeritud maailma prügikasti? |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Svastikiaadi tagamaa |
Tekkinud svastikiaadi ehk haakristitüli käigus on asjaosalised - nii selgitust nõudev kaitseminister, juhtunut tauniv peaminister kui ka enese kaitseks välja astunud kõrvas haakristi kandnud naiskaitseliitlane ja sümboolikaküsimustes sõna võtvad maausulised - jätnud täiesti märkamatult kõrvale keskse küsimuse. Selleks on küsimus Eesti avaliku ja kultuurilise ruumi sümbolilisest valitsemisest. |
| Loe edasi » |
| Tanel Rander: XXI sajandi inimene - ärge laske tal sündida! |
Lihtsustavalt võiks öelda, et nüüdisaegse inimese ajalugu algab tehnikarevolutsioonist. Kui enne seda oli inimese loojaks Jumal, siis pärast tehnokraatia masinavärgi käivitamist, valgustumist ja emantsipeerumist on inimese loojaks ainult teine inimene, loomise sisuks on tehnika. Seega on jäetud Jumal inimsuse algtõdedest kõrvale ning tema ainus väärtus seisneb XX sajandi filosoofide poolt kõigile kasutatavaks tehtud “kõiksuses”, mille tehnikate, kunstide ja skeemide väljaselgitamisega inimene agaralt tegeleb. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Aeg kui igaviku ja silmapilgu sümbioos |
Kahe maailmasõja vahelistel aegadel, mil olevik näis ebakindel, ent tõotas samas põnevaid arenguperspektiive nii konkreetses kui ka üldisemas, filosoofilisemas ja igavikulisemas plaanis, tutvustas ja püüdis oma maailmavaadet võidule viia ka konservatiivsete revolutsionääride nime all ajalukku läinud lõdvalt seotud rühm nooremaid Saksa mõtlejaid - teiste seas Ernst Jünger, Gerhard Nebel, Ernst von Salomon, Carl Schmitt, Edgar Julius Jung või Franz Schauwecker. |
| Loe edasi » |
| Mika Puumalainen: Äkki on aeg hoopis neljadimensiooniline? |
Peeter Helme artikkel “Aeg kui igaviku ja silmapilgu sümbioos” tõstatas küsimusi, mis äratasid soovi teemat natuke laiendada. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Hüvastijätt eliidiga. Poleemika |
Eesti kultuuriruumis on mõiste ‘ülemkiht’ kirjeldamiseks teadupärast muganenud indoeuroopa päritolu sõna ‘eliit’. Näiliselt nii tuttav ja muganenud mõiste tuleneb ladina ja prantsuse keele sõnadest eligere ning élire, mis mõlemad viitavad väljavalitusele. [1] See on tähendus, millele paljud sõna kasutajad paraku tähelepanu ei pööra ning mille olemuski jääb kaasaegsele maailmatunnetusele väga võõraks. |
| Loe edasi » |
| Johannes Schüller: Ülelinnastumine! |
Noor Chemnitzi publitsist Johannes Schüller arutleb kaasaegse maailma ühe suurima probleemi - linnastumise üle - ning mõtleb sellega kaasnevate ja sellest tulenevate arengute, probleemide ja võimaluste üle... |
| Loe edasi » |
| Raivo Joosep Raave: Väike intermetso eliiditeooriast |
Mõni ütleb, et tänane Eesti on puhas kastiühiskond, siis öeldakse, et pole parata - meil on välja kujunenud omad seisused-positsioonid, kolmas ütleb, et elame selges klassiühiskonnas - et on esimene ja on teine Eesti. Ehkki kõigi nende vormide kooseksisteerimine pole välistatud, on nad meil segi otsekui pudru ja kapsad. |
| Loe edasi » |
| Johannes Schüller: “Tekstid peaksid olema lugejale ka kannustuseks…” Intervjuu |
2004. a. septembrist ilmub Saksimaa suuruselt kolmandas linnas Chemnitzis gümnasiste poolt väljaantav kultuurilis- ühiskondlik ajakiri “Blaue Narzisse”. 15. mail avaldas “Kriteerium” esseistliku mõtiskluse “Ülelinnastumine!” ühe “Blaue Narzisse” toimetaja, Johannes Schülleri (1986) sulest. Sel nädalal pakume aga lugeda intervjuud noore ajakirjanikuga! |
| Loe edasi » |
| Paavo Matsin: Maailma Apteekrist, alkeemiast ja kirjandusest |
XVIII sajandi Kesk-Euroopa gravüürikunstist võib leida teoseid, kus Kristust on kujutatud Maailma Apteekrina. Ta seisab keset baroklikku, lugematute sahtlite ja seisuanumatega täidetud, maagilisele teatrile sarnanevat ruumi. Praha vanades apteekides võib kohata ükssarvede, luukerede ja teiste sümboolsete tegelaste kujutisi. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: “Värske Rõhk” liigub, voolab ja kirjutab. Intervjuu toimetajate ja autoritega |
2005. a. septembrist ilmub ajakiri “Värske Rõhk” - tegu on kirjandusajakirjaga, mis ootab tekste autoritelt vanuses 15-27 eluaastat ning loodab pakkuda lugemisrõõmu igale earühmale 15. eluaastast alates.
“Kriteerium” tundis huvi, kuidas ajakirjal on esimese kaheksa kuu ja nelja numbri jooksul läinud ning küsitles selleks ajakirja sees ja ümber tegutsejaid. Küsimustele vastasid proosatoimetaja Matis Song, peatoimetaja Priit Kruus, luuletoimetaja Kairi Korts ning autoreid esindasid luuletajad Mihkel Kaevats ja kriips. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Ideed kui sümbolid sõnade kohal |
Tänapäeval on inimkond üleüldise kirjaoskuse ning sellel põhineva arvutite ja interneti laia kasutuse tingimustes sõnade vang rohkem kui kunagi varem. Sõnad hoiavad meid vangis, meie kultuur on moderniseerumisprotsessiga käsikäes toimunud maailma demütologiseerimise käigus unustanud, et sõnad pole mitte asjad iseeneses, vaid sümbolid, mis kannavad tõdesid, millest vähemasti mõned võivad põhimõtteliselt eksisteerida ka ilma sõnadeta. |
| Loe edasi » |
| Claus Heimes: Mõtteid popkultuurist |
Viimaste aastate Saksamaal on tekkinud suure populaarsuse osaliseks saanud kirjandusliik, mida loovatel autoritel õnnestub täita kuulajatega hiiglaslikke saale, mida ei suudaks ealeski saavutada mõni Nobeli kirjanduspreemia laureaat. |
| Loe edasi » |
| Toomas Abiline: Kristlik poliitika |
Kristlus on maailma levinuim religioon, mis rajaneb usul ainujumalasse ning tema ilmutusse Jeesuse Kristuse isikus ning poliitika (kr. polis linn, politikē linna- v. riigijuhtimiskunst) on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav tegevus. Kristlik poliitika on seega kristlikust doktriinist lähtuv, sihikindel ühiskonna ja riigi elu korraldav tegevus. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Värske uurimus Suurbritannia fašismi ajaloost |
Mõeldes Suurbritannia fašismi peale, meenub enamikule eestlastest ilmselt esimese asjana 1990ndatel aastatel televiisorist jooksnud, P. G. Wodehouse’i juttudel põhinev menusari “Jeeves ja Wooster”, milles episoodiliselt esinevad sir Roderick Spode’i juhitud fašistliku liikumise Britannia Päästjad (Saviours of Britain) must-pruunides mundrites liikmed, kes kutsuvad end ise ja keda kutsutakse The Black Shorts - mustad šortsid… Peategelaskond naerab nende üle, ka sir Roderick teeb kõik endast oleneva, mõjumaks täiesti naeruväärsena. Nii tehakse ka vaatajale üheselt selgeks kontinentaalse fašismi sobimatus saareriiki. |
| Loe edasi » |
| Indrek Vaino, Peeter Helme: Traditsioon ja pärimus |
Võttes ette katse kõnelda eesti traditsioonist, ei pääse kuidagi mööda kristlusest - juba lihtsalt põhjusel, et kristlik traditsioon on ainuke meile ajaloo vältel kättesaadav olnud terviklik traditsioon, meeldib see meile või mitte. Tegelikult pole selline olukord muutunud ka tänapäeval. Meil on tänu kiirenenud ja kergemini kättesaadavaks muutunud kommunikatsioonivahenditele justkui ligipääs olemas näiteks Ida suurte traditsioonide (islami-araabia või India traditsioon) juurde, kuid siiski oleks nende puhul naiivne rääkida terviklikkusest. |
| Loe edasi » |
| Paavo Matsin: Vein ja lilled ehk kõnelemine Jumalast |
Ungari kirjanik ja hermetist Béla Hamvas (1897-1968) alustab oma 1945. aastal kirjutatud teost “Veini filosoofia” motoga: “Lõpuks jäävad kaks - Jumal ja vein.” Eesti üks väheseid kirjanikke ja kunstnikke, kes hoiab veel ehedat müstilist joont, Maara Vint, alustab oma raamatut “Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint” autoriillustratsiooniga, kus kahel pool kirikuhoonet kõrguvad tornitippudeni lilled, nii et parafraseerides Hamvasit, võiks Vindi puhul öelda: Lõpuks jäävad kaks - Jumal ja lill. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Sardiinia kirjandus kui hea idee |
Ligi kolmkümmend aastat on möödunud ajast, mil ilmusid viimased XX sajandi Sardiinia kirjandusklassikasse läinud teosed. 1975. a. tuli välja Eestist pindalalt ligi poole väiksema, kuid 1,6 miljoni elanikuga Vahemere saare ühe tuntuma autori, Gavino Ledda (s. 1944) ülimalt süngetes toonides kirjanduslik autobiograafia “Isa ja isand” (“Padre Padrone”) ning 1980 ilmus postuumselt Salvatore Satta romaan “Kohtupäev” (“Il giorno del giudizio”).
Pärast vahepealset vaiksemat perioodi on Sardiinia kirjandus XXI sajandi alguses taas tõusmas Itaalia ja Euroopa kirjanduse huviorbiiti. Oma osa on sellel ka üleüldisel tõusul Sardiinia kultuuri-, eelkõige keeleelus - võrdsustas ju Itaalia parlament 1997. aastal sardi keele saarel itaalia keelega. Mõlemal on nüüd võrdselt ametlik staatus. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Sissevaateid Leedu proosasse |
Eestis võib äsjamöödunud kirjandusaastat nimetada luule aastaks - ilmus kümneid ja kümneid luuleraamatuid, neist arvukalt debüütteosed. Proosaga on meil lood seevastu kehvemad - 2006. a. ilmunud proosateostest võib loetavamad lugeda üles ühe käe sõrmedel… Heites pilgu aga Leedu kirjandusele, kohtame hoopis teistsugust, teatud mõttes vastupidist olukorda. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Proosaperspektiividest |
Aasta algus on ikka olnud aeg, mil ka kirjanduses siunatakse vana aastat ning esitatakse lootusi ja ootusi uuele. Või vähemasti on see nii olnud kaasaegse kirjanduse ja sellega mõneks ajaks kaasnenud, nõndanimetatud kirjasõna vabariigi tekkimisest millalgi XVII ja XVIII sajandi vältel. Võib öelda, et muutused, mis on sellest ajast alates toimunud Lääne proosakirjanduses, on olnud võrdlemisi tühised. Ikka veel loevad kooliõpilased vihaga ja Goethe-huvilised naudinguga “Noore Wertheri kannatusi”, ikka veel naerutab publikut E. T. A. Hoffmann, popkultuuri sangariks on juba ammu muutunud Daniel Defoe loodud Robinson Crusoe ning võib vabalt öelda, et 1605-1615 ilmunud Miguel de Cervantes Saavedra “Don Quijote” on tänaseni üks Euroopa kirjanduse tüvitekste. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Reaalsuse võluvits |
Viimaste aegade Hollywoodi filmiloomingu uueks moeks on väita, et enam-vähem iga uus film põhineb “tõestisündinud lool.” Tõesti? Ei, ma ei kahtle selles - maailma eripära ongi ju selles, et ta on lugusid täis. Huvitavaid ja igavaid, õudseid ja lõbusaid, romantilisi ja argiseid. Kõikvõimalikke lugusid. Tean isegi mitut. Lisaks täidavad minu kodu raamatud, milles on ära toodud mitmed (sajad või isegi tuhanded) lood. Mida tähendab aga nende puhul “tõestisündinud”? Kas see tähendab, et kunagi kuskil elas keegi, kellega see lugu juhtus? |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Pilt kuulub silmapilgule |
“…Pilt haarab seiklushimuliselt ja hoolimatult kauguste poole ning piiritusse,” kirjutas kord Saksa filosoof ja esseist Gerhard Nebel (1903-1974), võrreldes omavahel sõnalist ja kujutavat väljenduslaadi. See mõttetera on pandud kirja 1943. aasta novembris, suurte muudatuste ja katastroofide ajal, mil lõplikult lagunes vana maailm - nii paljukest kui Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud totalitaarsed ideoloogiad olid sellest veel järele jätnud. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Vajadus olla mittemõistetav |
Inimese üheks põhiliseks omaduseks ja vajaduseks peetakse vajadust olla mõistetav. See ulatub sügavalt religioossest ja filosoofilisest tundmusest kuni päris praktiliste viljadeni nagu lugemis- ja võõrkeelte oskuse riiklik propageerimine ja nende õpetamise sunnimehhanism. Ja eks ole ju inimesed, kes ei suuda oma mõtteid ühel või teisel põhjusel teistele selgeks teha, tihtipeale õnnetud, väärt kaastunnet. Tänapäeva maailmas on muuhulgas sellest kogemusest tuletatud ka arvamus, et üks maailma põhihädasid, võiks isegi öelda - pärispatt, niivõrd kui see enamuse inimeste jaoks veel võimalusena aktualiseerub - tuleneb sellest, et teineteist ei mõisteta, et teineteisega ei räägita piisavalt. Kuid kas on ikka nii? |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Võrgustik kirjanduse kandjana |
Tekst valmis “Kriteeriumi” esimesele aastapäevale pühendatud ettekandeõhtuks, mis toimus 8. märtsil 2007 Tallinnas.
Võrguajakirja “Kriteerium” eristab praegustest eestikeelsetest ning rohkem või vähem toimivatest kirjanduse ja mõttelooga tegelevatest võrguväljaannetest see, et tegemist on üsnagi selge või kindla ideoloogilise või maailmavaatelise leheküljega, mis vahendab nii eesti kui maailma kirjandusest teatud ideedest kantud tekste ja autoreid. Selles mõttes on “Kriteerium” võrk, mis koondub teatud sorti kirjanduse ümber, ta eraldab midagi ülejäänust, ja kannab seda. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Lugemisest |
Kirjandus vajab elamiseks võrdsel määral nii kirjutajaid kui lugejaid. See ei tähenda loomulikult mitte seda, et kumbagi rühma esindajaid peaks olema võrdne hulk. Lugejate hulk võiks ideaalis ikka suurem olla! Kuid sellele vaatamata või isegi seda enam elab kirjandus vaid koos lugejaga, koos selle ideaalse lugejaga, kes on ühest küljest piisavalt haritud, et tunda huvi ja mõista kirjandust, kuid kes teisalt seisab ise kirjanduse loojate vahetust ringis väljas.
Loomulikult võib väita, et sellist lugejat polegi olemas. Või kui on, siis kuskil mujal, kuskil kaugel, kus on parem ja kus meid pole… Kuid ootuspärane standard kujunebki kuskil ideaali ja düstoopia vahel. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Mina mitte! |
Mäletan selgesti üht ligi viie aasta tagust suveööd. Viibisin üliõpilasena Euroopas ja olin kutsutud ühe ülikoolikaaslase suvilasse sünnipäevale. Sattusin aiapeol vestlema endast mõni aasta vanema üliõpilasega. Mul on meeles selle suveöö lõhn, tuuletu palavus, samuti joodud valge veini maitse. See kõik seostub minu jaoks tänini Kesk-Euroopa öödega. Kuid samuti on mul meeles ka vestluskaaslase kokkuvõte meie poolt kõneldust. Nimelt ütles ta rahuliku veendumusega, et talle tundub ohtlik iga inimene, kes ütleb, et talle on miski selge, kellele tundub, et ta on kuskile jõudnud… |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Alternatiivid |
Alternatiivid, olgu nad kas elustiilis, ajalookäsitluses või muusikamaitses, tõmbavad inimesi ikka ligi. Ma ei tea, kas see on seotud otseselt noortekultuuri tekke ja tõusuga XX sajandi keskpaigast alates, aga sõnale ‘alternatiivne’ on tänaseks kujunenud lausa kultuslik, maagiline kõla. Mida kõike sellega ei reklaamitaks ega seostataks! Peamiselt muidugi kõike sisult nii igapäevast, et mitte miski peale alternatiivsuse-märgi seda enam põnevaks ei suuda teha. Osalt just seetõttu oleme kõikvõimalike subkultuuride vohamisele vaatamata jõudnud olukorda, kus alternatiivist on sisuliselt kujunemas või kohati ka kujunenud peavool. Või siiski mitte? |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kodanikujulgusest |
Artikkel ilmub koostöös “Terve Mõistuse Sündikaadiga” paralleelselt nii “Kriteeriumis” kui “Terve Mõistuse Sündikaadis.”
XIX sajandi teisel poolel äratasid töölisliikumised kogu Euroopas masside seni vaikinud hingi. Koos inimeste eneseteadvusega ärkas tundmatuseni ka poliitika tähendus - otsustusmehhanismid kandusid kabinettide vaikusest tänavate lärmi. Kõik see ei toimunud muidugi üleöö ega iseenesest. Poliitika demokratiseerumine kulges võitluste keerises perioodil, mida võib tinglikult piiritleda Prantsuse revolutsiooni algusega 1789. aastal ühelt poolt ning Esimese maailmasõja lõpuga teisalt. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Martin Mosebachi ühemeheristisõda |
Frankfurdi kirjaniku Martin Mosebachi nimi on hiljemalt 2002. a. alates Saksa intellektuaalse diskussiooni keskmes. Üheks põhjuseks on muidugi nimetatud autori vaieldamatud saavutused ilukirjanduse alal - 1999. a. pärjati teda Heimito von Dodereri, 2002 Heinrich von Kleisti auhinnaga ning lisaks paljudele väiksematele saadud autasudele annetati Mosebachile tänavu Georg Büchneri auhind. Teine ja konkreetsem põhjus seisneb Mosebachi filosoofilises loomingus. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Otsides Ameerikat trükisõnas ja filmis |
Olles kuulnud oma Eesti sõpradelt, et mullegi sügava mulje jätnud, haruldase juhuse tõttu 1985. a. ingliskeelses väljaandes läbi loetud Mati Undi “Sügisballi” ainetel on valminud mängufilm, hakkasin kohe mõtlema Ameerika kirjanduse ekraniseeringutele. Vähe neid just pole, aga kas nad mängivad ka sama suurt rolli nagu ühes väikeses keeles kirjutatul ning selle väikekeele kontekstis peaaegu võtmetekstideks saanul põhinevad filmid? |
| Loe edasi » |
| Claus Heimes: Kategooriline imperatiiv — kas relv vabaduse vastu? |
Üks lehm röhitseb aastas üle 100 kilo süsinikdioksiidi ja kilo Hispaania tomatite saamiseks paisatakse transpordivahendite poolt õhku lausa mitu tsentnerit sama ainet. See on lihtsalt skandaalne, mille kõigega me oleme hea söögi nimel valmis oma atmosfääri saastama. Ja sellega asi veel ei lõpe. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Noor Leedu kirjandus |
“Kriteerium” alustas käesolevat aastat lühiülevaatega kaasaegsest Leedu proosast. Sobilik järg sellele on lühike ülevaade Leedu noorest kirjandusest, mis keskendub luulele ja proosale. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Kellele kuulub keel? |
Pea kogu ingliskeelne maailm on arvamusel (inglased ise seejuures vahest kõige vähem), et ülejäänud maailm peaks nende keelt automaatselt mõistma. Praktiliselt emapiimaga antakse selline hoiak kaasa kõigile ameeriklastele. Ometi elatakse Ühendriikides kohati juba aastakümneid ja kauemgi kõrvuti suurte hispaaniakeelsete kogukondadega. Viimaste arusaam keeleküsimusest näib aga ühtivalt ingliskeelsete ameeriklaste omaga - nimelt ei mõista ka nemad, kuidas on võimalik mitte osata hispaania keelt. Nii ei soodustata ka ameeriklaste enda kodumaal väheke laiema maailmatunnetuse arengut. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kirjandus - muutumatu muutuja |
Inimese olemuse kirjeldamiseks sobib ühtviisi hästi nii sedastus, et inimene on muutuv kui ka, et inimene on põhimõtteliselt muutumatu. Kõikumine nende kahe vastandi vahel iseloomustab nii üksikindiviidi kui ka inimliigi elu. Ning seetõttu kandub nimetatud dihhotoomia üle ka kõikidele inimlikele tegevustele. Mida iganes inimene ka ei teeks, püsib see mingil moel alati sama, alati muutumatuna; mingil muul moel on aga alati uus ja senitundmatu. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Tiigri seljas ratsutamine. Distsipliinist ja vabadusest |
Renessansiajast alates on Lääne ühiskond pidevalt võidelnud millegi või kellegi vastu abstraktse vabaduseideaali nimel. Nagu Saksa mõtleja Georg Quabbe üsna vaimukalt esmakordselt 1927. aastal ilmunud teoses “Tar a ri. Variatsioonid konservatiivsuse teemal” lausub, on mingi poliitilise partei tekkimise primitiivseimaks eelduseks see, “et seni normaalset olukorda hakatakse tajuma survena.” Veidi järele mõeldes peaks olema üsna selge, et võitlus vabaduse eest võib selliselt muutuda üsna kergesti ja märkamatult fantaasiaks. Seejuures veel fantaasiaks, millel on laiaulatuslikud traagilised tagajärjed. Mõelgem või renessansliku inimesekultuse sünnitatud reformatsioonile, valgustuse mõjul alanud Prantsuse revolutsioonile või XX nuhtlustele - nn. progressiideedest ajendatud totalitaarsetele režiimidele ja nende vallandatud sõdadele. Seega - kas vabadust on mõtet iseseisva väärtusena käsitleda? |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Sisu ja stiil |
Iga raamatu retseptsiooni alguseks on vastus küsimusele: „Kuidas oli?” või „Kas meeldis?”
Põhimõtteliste vastusevariantidena tulevad kõne alla hinnang kas kirjandusteose sisule või selle vormile, samuti ka kombinatsioon neist kahest. Oluline on seejuures, et iga teost jaotatakse kõige algelisemast algusest alates kaheks - sisuks ja vormiks. |
| Loe edasi » |
| Claus Heimes: Mitte miski ei ole CONTEMPORARY. Tähelepanek Berliinist |
Berliini Vana Muuseum (Das Alte Museum) on koht, mis on pälvinud enam lugupidavat tähelepanu, kui õigupoolest uskudagi võiks. Muuseumi asutas ja finantseeris kuningas Friedrich III (1770-1840). Karl Friedrich Schinkel (1781-1841) - ilmselt suurim Preisi arhitektidest - projekteeris ja ehitas selle aastatel 1825-1828. Euroopas ringi vaadanutena me teame, et Vana Muuseum on üks maailma esimesi sedalaadi asutusi. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Hispaania ajalugu väärib paremat |
Hispaania asub Eestist üsna kaugel ning ajalooliselt on Ibeeria poolsaare ja Läänemeremaade vahelised kontaktid olnud võrdlemisi harvad. Vahest üks käegakatsutavamaid tõendeid ajalooliselt eksisteerinud sidemetest on Pärnus Koidula pargis kasvav korgipuu - meenutus aegadest, mil Pärnu ja Portugali vahel sõitsid korgilaevad. Aga Hispaania on meie jaoks tõesti üks kuskile kaugel lõunas asuv unistuste maa, kus inimesed söövad sinki, joovad veini ja magavad päevad läbi… Seetõttu pole ka ime, et selle riigi ajaloo kohta on Eestis ilmunud nõnda vähe kirjandust. Uuemal ajal ongi antud välja vaid üks ülevaade. Selleks on endise Oxfordi ülikooli õppejõu Raymond Carri koostatud „Hispaania ajalugu,” mis ilmus originaalis aastal 2000 ning eesti keeles aastal 2006 kirjastuses Valgus. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Ootamatud sarnasused |
Teinekord ikka öeldakse mõne mõtte kohta, et „see oli õhus” või, et „ajastu vaim” oli niisugune või naasugune. Mida see aga tähendab? Kust mõtted tulevad, kuhu nad lähevad? Kuidas nad kujundavad meie vaimsust? Kas mõtted kujundavad reaalsust meie ümber või vastupidi? |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Ideoloogiad - ajastu peavool |
Mingisugusel tabamatult moel püüdleb inimkond ikka tasakaalu poole. Seda tasakaalu, mida võib nimetada vaimseks küpsuseks või ka rahuloluks, hingetõmbeks ajaloo tõmbetuultes, on ajastute vältel otsitud ja leitud küll religioonidest, küll poliitilistest ideoloogiatest, küll filosoofilistest vooludest. Absoluutsel skaalal on ta tänini leidmata ja ilmselt on see loomulik - inimese pärisosaks on olla otsija. |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Valetaja paradoks on paradoks |
Igas kultuuris on mingi olemuslik paradoksaalsus. Kultuuri rikkus seisneb ju selle sisemises paljususes ja rikkuses, kultuuri identiteet aga ühtsuses. Milleski, mis on eriliselt eristatav just konkreetse kultuuri puhul, just sellele iseloomulik. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kirjandus julgeolekupoliitika osana |
Tänapäeval räägitakse üha enam julgeoleku-, vähem aga kaitsepoliitikast. Kiiresti muutuv maailm ning konfliktide üha raskemini tabatav tuum on lihtsalt viinud asjatundjad tõdemuseni, et oma riigi ja ühiskonna kaitsmine ei seisne mitte ainult tulirelvade ega ka elektrooniliste relvade jõus vaid tegu on probleemiga, mille lahendamiseks on vajalik kogu ühiskonna panus. Ja see tähendab tõesti kogu ühiskonda - mitte ainult propagandiste ja teadlasi sõjameeste kõrvale vaid julgeolekule annavad oma panuse ühiskonna kõik osad. |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Parem suur illusioon peos kui väike tõde katusel |
Artiklis ‚The Fixation of Belief’ kõneleb Charles Sanders Peirce (1839-1914) sellest, et kõik inimteadvuse tunnetusprotsessid tekivad kahtluse ja veendumuse vahelises pinges. Inimesel on olemuslik vajadus veendumuse - usu - s.t. mõtete ja harjumuste kindla kogumi järele. |
| Loe edasi » |
| Hanna Hauru: Soome noor proosa |
Ettekanne 10.-13. septembrini Marimaal, Joškar-Olas toimunud X rahvusvahelisel soome-ugri kirjanike kongressil
Olen seda meelt, et noorel soome proosal läheb praegu päris hästi. Üha enamatel noortel prosaistidel õnnestub end Soomes oma raamatute kaudu kuuldavaks teha. Ei ole enam ebatavaline, et uus soome kirjanik on debüüdi hetkel noorem kui kolmekümne-aastane. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: „Don Quijote” tõlkimisest |
Suurtel raamatutel on enamasti ka suur tõlkelugu. Olles 1605. aastal avaldanud esimese osa oma surematust „Teravmeelsest don Quijotest La Manchast” võis Miguel de Cervantes Saavedra (1547-1616) olla juba oma eluajal selle raamatu kulutulena leviva edu tunnistajaks. Nõnda ei mõju tema puhul ka ülbusena, kui ta 1614. aastal valminud poeemis „Teekond Parnassile” iseenda loomingule hinnangut andes leidis, et „Don Quijote” on tema parim teos ning jääb kehtima igaveseks ajaks. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Pigem väike kirik |
2008. aasta 12. detsembril konverentsil Paabeli Raamatukogu peetud ettekanne.
Palju on räägitud sellest, et ühiskonda kirjandus ei huvita. Need, kes tahavad näha olukorda väga mustalt, räägivad kirjanduse kadumisest. Optimistid kõnelevad aga kirjakultuuri muundumisest. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Ajaloo mõte |
Lugedes ajalehe Sirp veergudel toimunud ajaloolastevahelist arutelu ajaloo õpetamise - selle sisu ja sisust tuleneva mõtte üle - ei jää tahes-tahtmata märkamata ka antud arutelu taga, sees või varjus peituv küsimus ajaloo mõttest. Nimelt kätkeb ju iga arutelu selle üle, kuidas on kõige mõttekam õpetada ajalugu, ka sõnastamata küsimust sellest, mis on ajaloo mõte. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kui palju ilu vajab kirjandus? |
Järgneva mõttekäigu eesmärgiks pole defineerida kirjanduse eetilise ja esteetilise külje vahekordi. Kirjutama ajendas hoopis tähelepanek, kuivõrd dokumentaalseks on muutunud suur osa nüüdisaegsest ilukirjandusest. Sellele sekundeerib veel ka tõik, et suure populaarsuse osaliseks on saanud erinevad elulooraamatud - nii memuaristika ja tõsise teadustöö mahtu biograafiad, kui ka üsna varjamatult reklaamiva iseloomuga, ühe või teise ajakirjaniku koostatud teose(kese)d tuntud avaliku elu tegelastest. |
| Loe edasi » |
| Paavo Matsin: Kirjandus ja vabamüürlus |
Kirjandus kasutab sarnaselt vabamüürlusele laialdaselt sümboleid, kujundite keelt. Ka kirjandus kõnetab nagu vabamüürlus lugejat kujundite kaudu vastavalt iga inimese ettevalmistusastmele. Üks ja sama kujund võib vastavalt lugeja vastuvõtuvõimele omandada väga erinevaid tõlgendustasandeid nii kirjandusteoses kui ka saladustega organisatsioonis. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kas kirjutada või lugeda? Kas see ongi küsimus? |
Filmis „Sügisball” lausub restorani direktor šveitser Theole, et kirjanikud lugegu raamatuid, töötajad aga töötagu. Selles ütluses on väga sügav tõetera, mida kipuvad unustama paljud, kes tahaksid meelsasti olla kirjanikud. Asi on selles, et kirjandus sünnib lugemisest. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Arvutimängud ja kirjandus |
Paljud arvutimängud põhinevad kirjandusel. Howard Phillips Lovecraft, John Ronald Reuel Tolkien, Arthur Conan Doyle või Bram Stoker on autorid, kelle maailmu või tegelasi arvutimängude maailmas vast enim kasutatud. Neist Tolkieni mõju fantastiliste maailmade loomisele nii kirjanduses, filmikunstis kui ka arvuti- ja lauamängudes on muidugi võimatu üle hinnata. Samas on arvutimängude maailm suur ja leidub arvukalt kirjanikke ja teoseid, mis on andnud ainest arvutimängude loomiseks. Nii eksisteerib näiteks lausa terve hulk Piibli-teemalisi mänge. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kui räägitakse toidust, siis ei räägita - millest? |
Inimestele on ikka meeldinud toidust kirjutada, ja see on hea väga mitmel põhjusel. Esiteks ajaloolisel ja kultuurilisel: kui palju me näiteks teaksime ilma I sajandil elanud Petroniuseta Rooma ülikute köögist või ilma temast veidi hiljem elanud Tacituseta sellest, mida sõid Rooma impeeriumist põhja poole jäävad barbarid? Teiseks tähtsaks põhjuseks on muidugi tervislikud kaalutlused: tasub ju teada, mida me igapäevaselt enda toidulauale kanname ning milline võiks olla nende toitude omavaheline vahekord. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Böckenförde teoreem |
On mõtteid, mille üle arutlemine ei lõpe ilmselt iialgi. Üks selline näib olevat omaaegse Saksa konstitutsioonikohtu liikme ja õigusteoreetiku Ernst-Wolfgang Böckenförde (1930) lause: “liberaalne, sekulaarne riik elab eeldustest, mida ta ei saa ise garanteerida”. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Leipzigi raamatuauhinnad |
Homme lõppeval Leipzigi raamatumessil kuulutati kolmes kategoorias välja ka Leipzigi raamatumessi auhind. Frankfurdi raamatumessi kõrval suurusel teise Saksa raamatumessi auhinna kohta võib öelda sedasama, mida messi endagi kohta - sügisel Maini ääres üle antav Saksa raamatuauhind võib olla küll riigi kõige tähtsam, kuid tal on tihedalt kannul iga aasta märtsis Saksimaa suurimas linnas jagatav preemia. |
| Loe edasi » |
| Ulme ja realistlik kirjandus - veidi metoodikast |
“Linnani polnud enam palju jäänud, aga selle ajaga jõudis ta lugeda poole ühes science fiction’i romaanist, mis käis kaugetel planeetidel parema maailma otsingul. Ka jälle yks Wellsi järelkaja… Miks nad saadavad oma kitsukesed soovid kuhugi kaugele ega mõtle, mida tuleks teha täna ja siin?” Nõnda mõtiskleb Lauri Sommeri teoses “Kolm yksiklast” Uku Masing (lk. 123), sõnastades selliselt ühe võimaliku kirjandusliku programmi, mis ütleb, et kirjandusest peaks esiteks olema konkreetset abi elavale inimesele ning et kirjandus peaks tegelema käegakatsutavate reaalidega. |
| Loe edasi » |
| Kuidas oleks…? Veel üks võimalus vasakpoolsuse ja turuliberalismi vahel |
„Tulevik on punane“, hoiatas Saksa nädalaleht Die Zeit tänavu juunis ning juhtis tähelepanu sellele, et ülikoolide raamatupoodides lähevad uusvasakpoolsete Slavoj Žižeki, Alain Badiou, Michael Hardti ja Antonio Negri teosed hästi kaubaks ning nende autorite avalikele esinemistele joostakse tormi. |
| Loe edasi » |
