| Claus Heimes: Filosoofia silmitsi kriisiga |
Giorgio Agamben tõmbab paralleele Auschwitzi ja Guantanamo, demokraatia ja totalitarismi vahel - kuhu jääb Jumal? |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Johannes Üksi, tegelane kirjanduse mitteteadvusest |
19. sajandi lõpupoole nii Euroopa kui Ameerika ühiskonnas maad võtnud spiritismibuum jättis oma jälje ka kirjandusse. Huvitaval kombel on ka meil Eestis olemas kuju, keda on omal ajal Karl August Hindrey poolt võrreldud Edgar Allan Poega, kuid kes kirjandusajalugudest hiljem siiski välja roogiti. Ta ei asetunud kehtivatesse normidesse, ta häiris ja segas. Seega ta unustati. Või vähemalt püüti unustada. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Kurva patrioodi tõlgendamisraskustest |
Sebastian Haffner on üks põnevamaid Lääne-Euroopa ajaloomõtlejaid ja - mõtestajaid: sündinud 1907 Berliinis Raimund Pretzelina sai temast pärast Inglismaale ümberasumist 1938. a. tuntud ajakirjanik, Haffneri nime all. Tegeledes peamiselt Saksa poliitika ja ajaloo küsimustega, muutus ta peagi saareriigi üheks tuntuimaks ja hinnatuimaks asjatundjaks sel alal. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Friedrich Nietzsche ja muusika |
Friedrich Nietzsche elus oli muusika kesksel kohal - on ju ühe kõmulisema ja tuntuima seigana tänagi teada armastuse ja vihkamise suhe Richard Wagnerisse. Kuid vähe teatakse filosoofi muusikaalastest käsitlustest, pea üldse mitte aga tema kirjutatud muusikast. |
| Loe edasi » |
| Paavo Matsin: Gustav Meyrink ja alkeemiline romaan |
Tekst on valminud ettekandeõhtu “Hing sees” tarbeks.
Gustav Meyrink (Gustav Meyer, eluaastad 1868-1932) oli Viinis sündinud, kuid lisaks oma kodulinnale tihedalt ka Prahaga seotud austria kirjanik, kes on oma teostes kasutanud ohtralt alkeemilist sümboolikat. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Haljand Udam ja integraalne traditsioon |
Tekst on valminud ettekandeõhtu “Hing sees” tarbeks.
“… kui me peame tähtsaks traditsioonilisi õpetusi ja nende lähteks olevat maailmataju, siis on loogiliselt paratamatu lugeda vaimseks eksituseks või vähemalt küündimatuseks kõike, mis hälbib traditsioonist ja mille olemasolu põhineb traditsiooni salgamisel. Et Lääne liberalism rajaneb ainuüksi viimasel, siis mõistagi näeb ta oma vaelaste kõiges ja kõigis, mis põhineb traditsioonil. Kõik see, mis peab reaalseks püsivaid ja absoluutseid alusprintsiipe, muutub tahes-tahtmata “vaenlase kujuks”.” |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Gottfried Benn - vastuoluline suurkuju |
Gottfried Benn on üks XX saj. saksa luule suurkujusid, kellesse on erinevatel aegadel suhtutud vägagi ambivalentselt. Ning ei saa öelda, et ta poleks selleks ise põhjust andnud. Nagu kuivalt märgitakse “Eesti Nõukogude Entsüklopeedias”, lõi 1886. a. Brandenburgi külakirikuõpetaja peres sündinud Benn “arstikogemusest lähtudes sisendusjõulisi luuletusi inimese agooniast ja kannatustest”, ta oli “ekspressionistliku luule rajajaid”, kes hiljem taotles aga natsionaalsotsialistlikult võimult tunnustust, “ent sattus peagi põlu alla.” |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Ennast jumaldav Jumalaarmastaja |
Üks konservatiivse revolutsiooni silmapaistvamaid esindajaid - “Saksa Evolaks” ristitud Friedrich Hielscher (1902-1990) - ei leia esmapilgul kummalisel põhjusel kajastamist Caspar von Schrenck-Notzingi poolt 1996. a. välja antud autoriteetses ja põhjalikus “Konservatiivsuse leksikonis” (“Lexikon des Konservatismus”). Kuid ainult esmapilgul… |
| Loe edasi » |
| Raivo Joosep Raave: Aleksandr Dugini poliitiline filosoofia |
Poliitilised institutsioonid on olnud pidevas muutumises traditsioonilistest modernsete ja postmodernseteni. Need muudatused on toimunud nii diakrooniliselt järgnedes üksteisele kui sünkrooniliselt asetudes üksteise peale. See esitab uues kvaliteedis ja kontekstis nii traditsioonilisi kui modernistlikke elemente.
Postmodernse poliitika parameetrite mitmesuguseid muutumisi ongi püüdnud oma “Poliitika filosoofias” jälgida vene filosoof ja Euraasia-liikumise juht Aleksandr Dugin. |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Peegel peeglis |
Hea lugu vajab head jutustajat ja head kuulajat - ja midagi veel... Nii muutub iga lugu omamoodi lõputa looks, kuulaja inspireerib jutustajat ja jutustaja lugu hakkab elama kuulajas. Maailmakuulsa lastekirjaniku Michael Ende (1929-1995) kõige kuulsam romaan kannabki pealkirja “Ilma lõputa lugu”, kuid lugudest, nende arenemisest, jutustamisest ja kuulamisest on tegelikult juttu kogu tema loomingus - see on otsekui võtmeküsimus, ka küsimus sõnamaagiast. Kas lugu hakkab elama sellest, kui me teda räägime, või jutustame me seda, mis juba elab ja on olemas? |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Martin Mosebach ja katoliikliku kirjanduse kvintessents |
Martin Mosebach (1951) on erakordse tootlikkusega, just viimase kümnekonna aasta sees tõusnud sadade teiste keskmiselt tuntud kirjanike seast esile kui suure eruditsiooniga stiilimeistrina. Ta on vabakutseline kirjanik, hariduselt jurist, kes elab Frankfurdis, ühtaegu armastades ja vihates oma sünnilinna. Tuntust on Mosebach kogunud peamiselt romaanikirjaniku ja esseistina, kuid kätt on ta proovinud ka filmistsenaariume, kuuldemänge ja ooperilibretosid kirjutades, samuti teeb ta pidevalt kaastöid ajakirjandusväljaannetele. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Werner Riegel. Poeet, keda ei loeta |
Aastatel 1952-1956 ilmus Hamburgis umbes 200-eksemplarilises tiraažis, hektograafiga paljundatud kirjandusajakiri “Zwischen den Kriegen” (“Sõdade vahel”). Tagantjärele kõige olulisemaks luuleväljaandeks pärastsõjaaegsel Lääne-Saksamaal nimetatud ajakirja asutas ja toimetas Werner Riegel - 1925. a. toonases Danzigis sündinud sõjaveteran, kes teenis endale sõja järel Hamburgis elades leiba küll metsatöölise, abitööjõuna ehitustel, öövahina või kontorikäskjalana. Tegevuseks, mida Riegel ise pidas oma tõeliseks kutsumuseks - kirjanduseks - leidis ta aega alles hilistel öötundidel… |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Tagasitulek Friedrich Nietzsche mõtlemises |
125 aastat tagasi, augusti alguses, tuli tollal 36-aastane Friedrich Nietzsche mõttele, mis sai aluseks tema poolt hiljem teoses “Nõnda kõneles Zarathustra” toime pandud revolutsioonile Lääne filosoofia ajaloos. Aga mitte ainult Lääne filosoofia - idee, millele Nietzsche Šveitsis viibides tuli, oli sellisel kujul tundmatu ka Ida mõtteloos. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Walter Giesekingi taevane ja maine elu |
Walter Gieseking on moodne tegelane, kelles ei puudu ka traagiline universaalsus. Nimelt satub ta seni ajakirjanikuna nime teinud vabahärra Moritz von Uslari (1970) esikromaanis “Waldstein ehk Walter Giesekingi surm 6. juunil 2005”. (“Waldstein oder Der Tod des Walter Gieseking am 6. Juni 2005”, Kiepenheuer & Witsch, 2005) äärmiselt universaalsesse olukorda - ta jäetakse maha noore naise poolt, kellega Gieseking on ligi seitse aastat koos olnud. |
| Loe edasi » |
| Boriss Baljasnõi: Eesti vene kirjandus väärib eluõigust |
Boriss Baljasnõi on luuletaja, tõlkija, kriitik, kirjandusteoreetik ja -organisaator ühes isikus. Ta on vahendanud arvukalt eesti luulet vene keelde ning tegeleb ka uute tõlkijate juhendamisega. Igor Kotjuh tegi Baljasnõiga intervjuu, mille raskuspunktiks on Eestis loodav vene kirjandus. |
| Loe edasi » |
| Björn Clemens: Adolf Hitler on surnud - järelehüüe |
8. juulil 2006 lahkus pärast lühikest rasket haigust meie seast 117-aastaselt kõigi aegade vägevaim poliitik Adolf Hitler. Pärast seda kui teda 9. juunil tabas jalgpalli-maailmameistrivõistluste viirus, osutusid võistluste pingutused, sundimatud pidustused ja elurõõmus meeleolu Hitlerile ülejõukäivaks. Sellest kõigest ta enam ei paranenud. Suurima eufooria päeval (Saksamaa rahvuskoondis võitis kolmanda koha pärast peetavas mängus Portugali tulemusega 3:1 põhjustades spontaanse rahvapeo kogu riigis - Tõlk.) lahkus Hitler tasa ja märkamatult. |
| Loe edasi » |
| Mõtlemine ilma süsteemi kaitseta. Joachim C. Festi mälestades |
Ükski teine konservatiivne mõtleja pole viimastel aastakümnetel rohkem mõjutanud diskussiooni sakslaste enesekuvandi, nende ja natsionaalsotsialismi vaheliste suhete ning rahvusküsimuse üle kui Joachim C. Fest. Kuid 11. septembril lahkus ta 79-aastaselt, jättes endast maha tühimiku, mis on lähiajal vaevalt et täidetav. Festi näol polnud tegu mitte lihtsalt ühe saksa identiteedi propageerijaga, vaid mõtlejaga, kelle suuruse aluseks olid nii ajaloolase meisterlikkus kui ka tänaseks kaduma kippuv kodanlase meelekindlus. |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Salajase väe raamat |
Mõni raamat teeb lugedes õrnaks, nii et peale läbilugemist ei raatsi seda ära panna ja kannad raamatut endaga kaasas, lihtsalt selleks, et see oleks sinu lähedal. Üks sellistest raamatutest on kahtlemata ka Peter S. Beagle’i “Viimane ükssarvik” (e. k. 1993, Kupar).
Peter Soyer Beagle on maailmas väga populaarne kirjanik, eesti keelde on küll jõudnud kõigest tema “Viimane ükssarvik”; aga hea seegi. Sel aastal sai Beagle Hugo kirjandusauhinna oma raamatu “Kaks südant” eest, mis on peale 36 aastat “Viimase ükssarviku” tegelaste juurde tagasipöördumine (või nende edasiarendamine). |
| Loe edasi » |
| Johannes Schüller: Horst Lange “Must Weide” |
Austria kirjastuse “V. F. Sammler” sari “Unustatud raamatukogu” (“Die vergessene Bibliothek”) on võtnud endale eesmärgiks avaldada romaane, “mis lisaks vaieldamatule kirjanduslikule kvaliteedile sisaldavad ka dokumentaalset väärtust ning kõnetavad vahetult kaasaegset lugejat.” Seejuures moodustab raskuskeskme vana Euroopa elu: eraldatud alpikülad, aadlike, käsitööliste ja talupoegade elu. Kadunud ja ometi nii lähedane, meeletult rikas maailm, mis elas ja hingas täiel rinnal enne sõda ja sakslaste minemaajamist Saksamaa idaaladelt ning mille vahetuks tunnistajaks oli Sileesia kirjanik Horst Lange. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Fjodor Dostojevski Ernst Jüngeri mõtlemises |
Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (1821-1881) loominguga oli Ernst Jüngeril tihe, läbi kogu elu kestnud side. Võib isegi öelda, et Dostojevski mainimisega Jüngeri kirjanduslik tegevus lausa lõppes. Nimelt mainib ta vene kirjanikku viimases, veidi vähem kui kaks aastat enne oma surma tehtud päevikukandes 17. märtsil 1996, pakkudes oma ülielavate unenägude põhjuseks välja Dostojevski teoste intensiivse lugemise. |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino, Anton Hansen Tammsaare: T. E. Lawrence |
1926. aastal, 80 aastat tagasi, ilmus Inglismaal raamat, mis on mitmel moel väga märkimisväärne. Oma määratlematuse poolest žanrina, oma erilise temaatika ning eelkõige oma autori poolest. Selleks oli kolonelleitnant Thomas Edward Lawrence’i “Seitse tarkuse sammast”, mille on eesti keelde tõlkinud ja ülevaatliku eessõnaga varustanud Anton Hansen Tammsaare. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Stereoskoopilisest pilgust |
Ernst Jünger torkab nii autori kui ka lugeja ja teiste poolt kirjapandu kommenteerijana alati silma tähelepaneliku, pisiasjadesse süüviva, neid lausa armastava isiksusena. Jüngeri pilgu teravus eristub aga teataval määral sellest, mida oleme harjunud tavateadvuses käsitlema ‘teravuse’ või ‘fokuseeritusena’. Kuid ühe põhimõttelise erinevusega nimetatud mõistetega võrreldes. Eriti just vastandus sõnaga ‘fokuseeritus’ ja ‘fookus’ toob välja Jüngeri tähelepanu erinevuse. Nimelt pole Jüngeri teostes kohatav tähelepanelikkus mitte fokuseeriv ja selliselt vaadeldava kujutise servi paratamatult varju jättev, vaid kogu vaadeldavat objekti hõlmav ning selle tervikeripära tabav, ehk stereoskoopiline. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: “Jäälind” — homme on juba täna |
1968. aastal Saksa DVs sündinud Uwe Tellkamp on kiirelt tõusnud üheks XXI saj. saksakeelse kirjanduse olulisemaks nimeks. 2004. a. pärjati luulega kirjandusse astunud Tellkampi nii Dresdeni lüürikaauhinna kui ka saksakeelse keeleruumi kõige tunnustatuma preemia - Ingeborg Bachmanni auhinnaga. |
| Loe edasi » |
| Anne Lange: Orase Elioti tõlkeid lugedes |
Luule puhul on hea hoida meeles, et intellektuaalselt kõige huvipakkuvamgi tekst võib olla isiklikum ja emotsionaalsem kui kriitikast välja paistab. See peaks kehtima ka tõlkeluule kohta, mida tõlgitakse nii maailmakirjanduse või muude nähtuste tutvustamiseks, kuid alustuseks ikkagi usaldusest, et originaali sisu on tõlkimisväärne.
Nii eraldatud paguluses, nagu seda oli Ants Orase (1900-1982) elu Gainesville’is, Floridas, veel eriti. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Reaktsiooni taassünd |
“Minu veendumused on vana naise omad, kes pomiseb kiriku nurgas oma palveid,” on tagasihoidlikult, veidi kibestunult ja resigneerunult ennast iseloomustanud üks XX sajandi põnevamaid ja omanäolisemaid mõtlejaid - Nicolás Gómez Dávila. Ta sündis 18. mail 1913 Kolumbia pealinnas Bogotá’s ning suri sealsamas 17. mail 1994. Lahkudes täiskasvanuna enda kodust peamiselt vaid pühapäeviti naabruses asunud kirikusse, tegeles rikka maaomaniku pärijana rantjee-elu nautinud õpetlane lugemise ja mõtlemisega. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Stefan Breueri kompleksidest vaevatud Stefan George |
Stefan George (1868-1933) nimi on tuntud küll paljudele, kuid vaid vähesed oskavad või tahavad temaga lähemalt tegeleda. George luule on sümbolirohke, raskepärane, kirjutatud ülimalt isiklikus keeles. Tema vaated kunstile, poliitikale ja elule sõnastatud ülespuhutult ning iseenda isikut ajaloo ja maailmakõiksuse keskpaika asetavalt. Kuid ometi on George Hugo von Hofmannsthali (1874-1929) ja Rainer Maria Rilke (1875-1926) kõrval sajandivahetuse kõige olulisem saksakeelne poeet, kirjandusteoreetika ning kultuuritegelane, kes on mõjutanud ja mõjutab tänini väga paljusid. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Enesetapjad |
Seks, usk, surm, sekka ka veidi armastust. Need on teemad, mida Cees Nooteboom käsitleb 141-leheküljelis lühiromaanis, mis tegi 1981. aastal ilmudes seni vaid Madalmaades tuntud autorist rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud kirjaniku. Iseenesest kujutab “Rituaalid” kahte lugu, mis on raamistatud kolmandasse. Nooteboomi poolt teistestki teostes kasutatud raamjutustuse vorm lubab pisteliselt haarata väga erinevaid aegu, inimesi ja situatsioone ning nõnda saavutab kirjanik tšehhovlikult nappide vahenditega suure üldistusvõimega teose, mis suudab siiski mõjuda ülimalt isiklikult. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Mircea Eliade “Kosmost ja ajalugu” lugedes |
Mircea Eliade (1907-1986) oli tohutu produktiivsusega kirjanik ja teadlane. Tema loomingust on üht-teist, peamiselt ilukirjanduslikku jõudnud ka eesti keelde. Samas on Eliade tähtsus ja tähendus Haljand Udami ning teiste Eesti mõtlejate jaoks tähelepanuväärne, hõlmates iseenesestmõistetavalt ka teoseid, mida eesti keelde seni veel tõlgitud ei ole. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Unustatud, kuid unustamatu Rudolf Borchardt |
Rudolf Borchardtit on Ivar Ivask nimetanud üheks huvitavamaks saksa luuletajaks-kriitikuks, kes olla “palju suuremal määral kui Suits “luuletajate luuletaja” - muidugi selle sõna parimas tähenduses.” Lisaks “luuletajate luuletaja” tiitlile oli Borchardtil nii eluajal kui hiljem veel mitmeid hüüdnimesid. Küll on teda postuumselt kutsutud Stefan George “vastukuningaks” või kõrvu viimasega üheks “antiikse mütoloogia üleva tagasivõitmise käilakujuks.” Veel on Borchardit õnnistatud tiitliga “praeceptor Germaniae” - Saksamaa õpetaja - kuid sama kirjatükk, milles see “õpetaja”-tiitel esineb, ristib Borchardti kaudselt ka “unustatud kirjanikuks”, sest just nõnda kandis pealkirja artiklisari, milles teda käsitleti. |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Juhan Jaik ja päikese iseäraline kiir |
“Kaarnakivike, nagu paljud juba teavad, on üks niisugune kivike,” kirjutas m öödunud sajandi üks omapärasemaid kirjanikke, Juhan Jaik (1899-1948) novellis “Kaarnakivi”, “ mis annab inimesele kõike, kui inimene selle leiab ja oskab sellega targalt talitada.”
Sellega andis ta ühtlasi tõlgenduse oma kirjandusele ja kirjutavale inimesele üldse. Kaarnakivi oli Jaigi loomingus piiride avaja rollis. Ta avardab inimese taju ja eemaldab katted silmadelt; paneb kuulma ja rääkima senitundmatuid keeli. Kaarnakivi muudab inimest, viies ta uuele tasandile. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Fjodor Dostojevski konservatiivse revolutsiooni mõjutajana |
Artikkel põhineb 9. 11. 2006 A. H. Tammsaare majamuuseumis Dostojevski 185. sünniaastapäeval toimunud peetud ettekandel.
Fjodor Dostojevski (1821-1881) kuulub maailma kõige olulisemate romaanikirjanike hulka. Ta oli isiksus, kes on mõjutanud pea kogu Lääne kultuuri - väga paljusid väga erineva maailmavaate ning elu- ja kirjandustunnetusega mõtlejaid, kirjanikke, filosoofe, ideolooge… Omamoodi erisuhe seob aga Dostojevskit konservatiivse revolutsiooni mõtte-, poliitika- ja kirjandusvooluga - on ta ju tegelikult nimetatud nähtuse ristiisa. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Edwin Erich Dwinger - mees kahe kultuuri vahel |
2006. a. lõpus möödus 25 aastat kirjanik Edwin Erich Dwingeri surmast. Tema nimi on tänapäeval kõike muud kui tuntud, kuid Teise maailmasõja-eelsel ja -aegsel Saksamaal kuulus ta kirjanike hulka, kelle teoseid loeti laialdaselt ja armastati palavalt. |
| Loe edasi » |
| Claus Heimes: Hullumeelsuse serval. John Lennon’i laulu “Imagine” hereetilisest päritolust |
Kujuta ette, et pole olemas sõda, nälga ega ka mitte usku, samuti mitte mingisugust taevast. Kas me ei elaks siis oma maakeral kõik koos nagu üks mees ega moodustaks täiusliku ühiskonna? Suurepärane aeg ootaks meid ees - me elaksime ilma vägivalla ja vihkamiseta, ilma kadeduse ja ebaõnneta, vahest isegi ilma halvasti istuvate ülikondade, poistebändide, reklaami täis televisiooni ja lastehalvatuseta! John Lennon teadis, kuidas see õnnestub. Esmalt tuleb kõrvaldada inimliku elu fundamentaalsed aspektid, ja juba lähebki ülesmäge ja me elamegi kõik õnnelikult koos. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Martin Walser 80 - kirjanik kui küsimärk, mitte punkt |
24. märtsil sai 80-aastaseks kirjanik Martin Walser. “Franfurter Allgemeine Zeitung’is” ilmunud laudatio’s ütleb Felicitas von Lovenberg, et Walser “on küsimärk, mitte punkt. Mõttekriips, mitte semikoolon.” Ning justkui täienduseks lausub “Süddeutsche Zeitungis” ilmunud persoonilugu: “Martin Walser armastab väga lõpetamata jäetud lauseid. Rääkimine ja järelemõtlemine ei pea alati viima mingi resümee, mingi tulemuseni.” |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Poliit- ja vaimuäärmuslane Emil Mihai Cioran |
Emil Mihai Ciorani sünnist möödus tänavu 8. aprillil 96 aastat. XX sajandi juhtiva antifilosoofina ajalukku läinud mees sündis sel päeval 1911. a. Karpaatides, Sibiu-lähedases väikelinnas Răşinaris rumeenia õigeusu preestri perekonnas. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Traagilise krahv Keyserlingi traagiline looming |
Eduard von Keyserling (1855-1918) on rahvusvaheliselt ilmselt üks tuntumaid Lätist põlvnevaid kirjanikke. Sündinud Kuramaal, käinud Tartu ülikoolis ning elanud hiljem, kui perekonnamõisate valitsemine muutus väsitavaks, peamiselt Viinis ja Münchenis, oli tal piisavalt võrdlevat materjali, mõistmaks oma kultuuri ning seisuse ajaloolist olukorda ja vältimatut - juba Keyserlingi eluajal olevikuks muunduvat tulevikku. Kaduvikumeeleoludest on kantud kogu tema looming. Olgu tegu siis tuntuima jutustusega “Õhtused majad” (1914, e. k. 1989) või 1910. a. valminud lühikese kuid mõtte- ja tundetiheda looga “Lained” (e. k. 1996) - mõlema teose aines on väga tihedalt seotud autori enda elusaatusega. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Valgustus valgustuse vastu |
Georg Quabbe on üks XX sajandi esimese poole konservatiivse revolutsiooni huvitavamaid, aga ka unustatumaid autoreid. Tema 1927. a. ilmunud peamine teos “Tar a ri. Variatsioonid konservatiivsuse teemal.” (“Tar a ri. Variationen über ein konservatives Thema.”) kujutas endast pikka aega bibliofiilset haruldust, mida oli sisuliselt võimatu saada kätte isegi parematest antikvariaatidest. Nüüd on aga Saksa väikekirjastus Uwe-Berg-Verlag andnud Quabbe teose uustrüki välja sarjas “Konservatiivse revolutsiooni alliktekstid.” |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Axel Munthe ja tarokikaardid |
1929. aastal ilmunud ja sellest saadik vaibumatult lugejaid võlunud “San Michele raamatu” eessõnas kirjutab selle autor Axel Munthe (1857-1949), kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat: “Tahaksin, et keegi heatahtlik selle raamatu lugeja mulle seletaks, miks on “San Michele” raamat bestseller.” |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Jaapani hinge universaalsus |
Kirjastus “Penikoorem” jätkab tänuväärset algatust Jaapani kultuuri ja mõttelaadi tutvustamisel eesti lugejale. Seni on Maret Nukke tõlkes ilmunud ning ka “Kriteeriumis” käsitlemist leidnud Okakura Kakuzô “Teeraamat” ning 2004. a. ilmunud Tanizaki Junichirô “Varjude ülistus.” Mõne aja eest ilmus väärikas kolmas teos selles lõdvalt seotud sarjas: Inazō Nitobe “Bushidō - Jaapani hing.” |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Bukowski nuusutab Hollywoodi |
Ameerika kirjanik Charles Bukowski (1920-1994) on tänaseks Eestis üsna hästi tuntud. Võib isegi öelda, et tema kultuse laine on ka meist juba korra üle käinud. Ilmunud nii Bukowski romaane kui ka lühijutte. “Naised” on ilmunud lausa kahel korral. Lisaks on olemas ka üks kirjaniku elust rääkiv elulugu ning üks Bukowski eessõna kandev, teda ennast mõjutanud kirjanduse hulka kuuluv teos.
Nüüd siis avaldas kirjastus Hotger Bukowski poolt kirjutatud kuuest romaanist viienda, eelviimase, milleks on “Hollywood”. |
| Loe edasi » |
| Intervjuu Andres Langemetsaga |
Andres Langemets on inimene, kelle nimi on tuntud nii kultuurist kui poliitikast ja ühiskonnaelust huvitunuile. Ta kompromissitu loomus ning terav pilk on liidus võimega oma mõtteid täpselt sõnastada. “Kriteeriumi” toimetaja Peeter Helme vestlebki tuntud kirjandus- ja ühiskonnakriitikuga kultuurist, poliitikast, religioonist… |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Mõrvad pingviiniga |
Andrei Kurkov (1961) on Kiievis elav kuid Leningradis sündinud ja vene keeles kirjutav kirjanik. Äsja ilmus eesti keeles tema romaan “Võõra surm”. Tegu on esimese eesti keeles ilmuva Kurkovi teosega. Autori sulest pärineb iseenesest kümmekond romaani ja jutukogu, samuti on ta kirjutanud ka mitu filmistsenaariumi. Vene keeles “Võõra surm” trükipressi juba 1996. aastal ning selle aastaarvuga haakuvad ka teoses kirjeldatavad olud. Nimelt kirjeldab romaan nõukogudejärgset tegelikkust erakordselt armutul, samas ka humoorikalt sürrealistlikul moel. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Alessandro Baricco “Siid” |
Alessandro Baricco on autor, kes on eesti lugeja teadvusesse jõudnud järk-järgult. Tema teoste tõlkimine on hetkel olukorras, kus ajalises mõttes raamistavad Baricco pikemaid teoseid itaalia keeles juba 1996. aastal ilmunud “Siidi” kaks erinevat väljaannet - 2002. ja 2007. aasta oma. |
| Loe edasi » |
| Intervjuu Jan Kausiga, I osa |
Jan Kausi nimi püsib juba mitmeid aastaid Eesti kirjanduselu keskmes. “Kriteerium” avaldab sel nädalal esimese osa Peeter Helme intervjuust tuntud ja tunnustatud kirjanikuga, keskendudes peamiselt loomingule ja selle tekkele, et liikuda järgmisel nädalal edasi kirjanduskriitika ja -retseptsiooni poole. |
| Loe edasi » |
| Intervjuu Jan Kausiga, II osa |
Avaldame intervjuust Jan Kausiga teise osa, mis keskendub sedapuhku peamiselt kirjanduskriitikale ning kirjandusteose retseptsioonile. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: John Steinbeck ja Ameerika allakäik |
Kirjastus “Pegasus” on astunud tänuväärse sammu ning andnud välja ühe XX sajandi Ameerika kirjandusklassika tippu kuuluva teose. Selleks on John Steinbecki viimaseks jäänud romaan “Me tusameele talv.” |
| Loe edasi » |
| Aarne Ruben: Kellele kirjutas Ristikivi? |
On möödunud kolmkümmend aastat Karl Ristikivi surmast. Suurmees jättis meid vastuoludest lõhestatud maailma, milles varisevad impeeriumid ja väheneb iga globaalse pilgu haare, kuna maatera ise on muutunud väiksemaks. Karl Ristikivi teoste saladused aga jätkuvad, sest vaikiv eurooplane kirjutas neisse seesuguse universaalse mustri, mis hajub lahtimõtestamisel käest nagu lumehelves kindakirjal. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Katalaani autori õuduspõneviku süvakihid |
Katalaani kirjanik Albert Sánchez Piñol on rahvusvaheliselt suhteliselt tuntud autor. Selle põhjuseks on nüüd ka eesti keeles kirjastuse “Pegasus” poolt välja antud fantastiline õudussugemetega seiklusromaan “Külm nahk” (La pell freda), mis originaalis ilmus 2002. aastal. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Rüdiger Safranski katse populariseerida romantismi |
Saksa filosoof ja kirjanik Rüdiger Safranski (1945) on andnud välja järjekordse uurimustöö. Mees, kelle sulest on ilmunud E. T. A. Hoffmanni, Nietzsche, Schopenhaueri, Schilleri ja Heideggeri biograafiad, kirjutas nüüd enam kui 400-leheküljelise monograafia romantismist. Teose pealkiri - “Romantism. Saksa afäär” - kõneleb iseenda eest, reetes paljutki autori vaatenurgast teemale. |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Irooniline alkeemik Tšehhi kirjanduses |
Tšehhi kirjandus on Eestis tuntud eelkõige selliste autorite poolest nagu Karel Čapek, Jaroslav Hašek, Franz Kafka ja Milan Kundera. Iga peavoolu kõrval on aga väiksemate, vahel isegi maa-aluste ja nähtamatute harude võrgustik, mis hoiab kirjandust ja kultuuri rikka ja mitmekihilisena. Üks niisugune omamoodi maa-alune tšehhi kirjanik on Vladimir Neff (1909-1983), kes hoolimata oma tuntusest kodumaal on kaugemalt vaatajatele jäänud märkamata. |
| Loe edasi » |
| Claus Heimes: Anarhi jälgedes. Kaks uut elulugu Ernst Jüngerist |
Lugejad on pidanud ootama kaua, enne kui Ernst Jüngeri elu viimaks põhjalikult paberile pandi. Napilt kümme aastat pärast Paul Noacki ebatäiuslikku ja hagiograafilist teost on nüüd ilmunud lausa kaks mahukat biograafiat, mis räägivad 1998. aastal surnud kirjanikust. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Katharina Hackeri preemiaromaan |
Võib liialdamata väita, et kaasaegses Läänes on esemete omamine muutunud üksinduse varjamise ja selle kaudu enesepettuse laialt levinud, võiks isegi öelda, institutsionaliseerunud vormiks. Koos tõusva elatustasemega saab ka Eestis üha enam andunud järgijaid omalaadne kargokultus, mille eesmärgiks on tõmmata kattevari tõeliste probleemide peale. Seejuures ei olegi meie ajastu tõelised probleemid mitte loodushoiu, kliimasoojenemise või sõjavastane võitlus, vaid ikkagi inimese hinge sügavikus toimuv. Sest olgem ausad - sealt saavad ju alguse ka arusaamad ja käsitlused, millest juhindutakse nii isiklikus kui ühiskondlikus elus.
Mis siis aga ikkagi juhtub, kui täidame oma elu sedavõrd asjade ning muude välise edukuse insiigniatega, et ligimese jaoks enam aega ei jäägi? Või veelgi jubedam: et iseenda jaoks aega ei jäägi?
Sellele probleemile püüab oma romaanis “Mul-pole-midagi-inimesed” läheneda saksa kirjanik Katharina Hacker. |
| Loe edasi » |
| Claus Heimes: XX sajandi tragöödia |
Julia Francki uues raamatus „Keskpäevanaine” * jutustatav lugu on ettekujuteldamatu. Noor ema jätab kesk sõjajärgseid segadusi 1945. aastal oma seitsmeaastase poja Stettini raudteejaama ning põgeneb salaja. Ometi pole see lugu mitte ainult realistlik, vaid antud juhul lihtsalt tõsi. Franck räägib käesoleval aastal Saksa raamatuauhinnaga pärjatud romaanis iseenese isa lugu. Ning teeb seda sellise bravuurikusega, mis ei jäta kahtlustki, et üks saksakeelse kirjandusmaailma tunnustatumaid auhindu läks õigele autorile. |
| Loe edasi » |
| Aarne Ruben: Sanini keeruline katse toota machot |
XX sajandi esimese revolutsiooni “kevadetüdruku“ Marta Lepa alias Maarda Utuste (1883-1940) mälestusteraamatu kolmandas osas “Järellained: 1905. aasta revolutsiooni lõppvaatus” (1927) seisab märge Mihhail Artsõbaševi 1907. aastal ilmunud romaani “Sanin” kohta. Lepa arvates olid nii Tartu kui Peterburi üliõpilased 1905. aasta jooksul ideelised ja revolutsioonilised, aga pärast seda, kui ilmus “Sanin”, muututi frivoolseks ja kaalutlevaks. See oleks siis tõeliselt tunnustav sõna kirjanduse võime kohta maailma muuta: väidetavalt mõjutas “Sanin” otsustavalt terveid põlvkondi! |
| Loe edasi » |
| Claus Heimes: Violetsed endiiviad - Ernst Jünger näeb ühiskonda, mis tsiviliseerib end surnuks |
Violetsed endiiviad
Astusin sisse ühte luksuslikku delikatessipoodi, sest mulle olid torganud silma vaateaknale asetatud tõeliselt erilist, violetset sorti endiiviad. Mind ei üllatanud müüja selgitus, mille kohaselt on ainuke lihasort mille kõrvalroana need võiksid kõne alla tulla, inimliha - olin seda juba kuidagi tumedalt ette aimanud. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Wilhelm Genazino tuleb toime ilma üldistamisvajaduseta |
Wilhelm Genazino kuulub tänaseks juba pigem vanema põlve kirjanike hulka. Sündinud on ta Mannheimis 1943. aastal. Kuid laiema tuntuse saavutas Genazino alles 2004. aastal, mil teda pärjati maineka Georg Büchneri auhinnaga. Omamoodi on see saksa kultuuriruumile sümptomaatiline - autoreid premeeritakse siis, kui nad kuuluvad juba kindlalt kirjanduspilti ning kui nende saavutused on juba nii suured ja lugejaskond nõnda kindel, et ka auhinnažüriidel oleks viisakusetu neist mööda vaadata. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kaugete aegade lähedus |
Ajaloost kõnelemiseks on väga palju erinevaid võimalusi. Ajalugu saab käsitleda suurmeeste tegudena või siis just väikeste inimeste loona. Ajaloost võib rääkida kui reast sündmustest või hoopis kui protsesside, tendentside või trendide reast. Ajaloole võib läheneda poleemiliselt või esseistlikult.
Üks omaette tänamatu ja keeruline lähenemisviis ajaloole on aga konspektiivne õppekirjanduse žanr, mis püüab kõigest eelnevast midagi kokku panna, hoiduda äärmustest ning teha samas lugejale ikkagi selgeks tõsiasja, et ajalugu on täis vastuolusid. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Rudolf Steiner ja poliitika |
Rudolf Steiner on nimi, mis Eestiski hästi tuntud. Enamasti teatakse küll peamiselt tema loodud waldorfpedagoogikat, kuid Eesti Antroposoofiline Selts on kirjastanud ka valdava osa - kui mitte kõik - Steineri teosed, alates ühest põhilisest, „Salateadus üldjoontes” ja lõpetades brošüüriga „Alfabeet kui inimsaladuse väljendus”. Nõnda on igaühel võimalus ka eesti keeles süveneda Steineri esoteerilisse õpetusse. Millest aga mitte ainult Eestis, vaid üleüldse maailmas võrdlemisi vähe teatakse, on Steineri poliitiline tegevus. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Sven Regeneri kadunud maailm |
Äsja eesti keeles ilmunud Sven Regeneri „Berliini bluus” on popromaan. Ta liigitub stiililt samasse ritta raamatutega nagu Rocko Schamoni „Tähendusetuse tähetunnid,” Heinz Strunki „Liha on minu köögivili” või Thomas Brussigi „Kangelased nagu meie.” |
| Loe edasi » |
| Maarja Vaino: Oswald Spengleri “Õhtumaa allakäik” ja saatus |
Inimese eksistentsi üheks olulisemaks probleemiks tema enesetunnetuse algusest on olnud küsimus saatusest, ettemääratusest, vabast tahtest, juhusest, paratamatusest.
Kui Oswald Spengleri (1880-1936) räägib oma teoses “Õhtumaa allakäik” kultuuride morfoloogiast, siis sarnast määratlust saab kasutada ka saatusest kõneldes. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Gnostiline prohvet Ludwig Klages |
Ludwig Klages (1872-1956) kuulub nende Kriteeriumis käsitletavate autorite kohta, kellest Eestis pole samahästi kui sõnagi räägitud. Vaid Uku Masing mainib teda kahel korral ühes oma kirjas Jaan Kiivitile 21. veebruaril 1935. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Kümme aastat Ernst Jüngeri surmast |
Täna, 17. veebruaril, möödub kümme aastat saksa kirjaniku, sõjamehe ja putukauurija Ernst Jüngeri surmas. Eesti kirjandusüldsusele ei tähenda see tähtpäev just kuigivõrd, kuid Euroopa, eriti Saksa- ja Prantsusmaa kontekstis on tegu siiski äramärkimist leidva sündmusega. Ometi võiks suure kirjaniku lahkumise kümnes tähtpäev olla signaaliks, et ka Eestis on aeg hakata temaga tõsisemalt tegelema. |
| Loe edasi » |
| Iwan Durrer: Harrius Potter ja Άρειος Ποτήρ |
Kui J. K. Rowlingu tuntud romaanisari lõpeb seitsmenda köitega, siis ladina ja vanakreeka keeles lugu alles algav. Nimelt on ladina keeles ilmunud kaks esimest, vanakreeka keeles kõige esimene Harry Potteri lugu. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Iseendaga võitlev austerlane |
Mida arvata autorist, kes kirjutab romaani, mille peategelase nimi ühtib romaani autori omaga ning mille kõrvaltegelasteks on praegu elavad isikud? Kas tegu on edevusega? Või ikkagi katsega kirjutada dokumentaalromaan, jälgida iseenda elu distantsilt ning saavutada sellega segu ilukirjanduslikust kvaliteedist ja narratiivi ehedusest?
Igatahes pidas Saksa Raamatuauhinna [1] žürii Thomas Glavinici [glavi:nitš] romaani „See olen ju mina” [2] vääriliseks auhinna nominendiks. |
| Loe edasi » |
| Johannes Schüller: Teine Jünger? |
Ernst Jüngeri kümnenda surma-aastapäevaga nihkus üks olulisemaid, problemaatilisemaid ja tegelikult ka tõrjutumaid autoreid paljude jaoks jälle esikohale. „See, et ta kirjutada oskab, teebki ta tõeliselt ohtlikuks” - Klaus Mann nägi 1930. aastal temas ohtu liberaalsetele kodanikele, ta manavat esile „sünget hõõgust.” Tänaseks on lausa kaks biograafi pühendanud raamatu Ernst Jüngeri elule ja isikule.
Seda kummalisem on, et tema vend Friedrich Georg Jünger näib täielikult kaduvat suure venna varju - kuigi ta ei tegelenud sugugi väheaktuaalsemate teemadega ning temas polnud vähem vaimset teravust ja kirjanduslikku annet. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Jõhker ülemlaul armastusele |
Frédéric Beigbeder (1965) kuulub tänapäeva tuntuimate ja tõlgituimate Prantsuse kirjanikke hulka. Autor, kelle esimene teos ilmus juba 1990. aastal, jõuab eesti lugeja lauale alles nüüd. Nimelt on kirjastus „Varrak” andnud Anti Saare tõlkes välja Beigbeder lühiromaani „Armastus kestab kolm aastat”. Originaalis ilmus see 1997. aastal ning on kirjaniku kolmas romaan. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Paar sõna Panajotis Kondylisest |
Äsja ilmus Saksamaal kümne aasta eest surnud Kreeka filosoofi Panajotis Kondylise raamatu „Kodanlike mõtlemis- ja eluvormide allakäik. Liberaalne modernism ja massidemokraatlik postmodernism” uustrükk. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Romaan Ungari-Iiri ühisajaloost |
Aprilli viimasel nädalavahetusel leidis aset Budapesti raamatumess ja selle raames 8. Euroopa Esikromaani Festival. Kohal oli kaheksateist noort kirjaniku erinevatest Euroopa riikidest, kellel kõigil on ilmunud oma esimene proosateos. Iirimaad esindas festivalil 1972. aastal sündinud Mark Collins romaaniga, mis kannab nime Stateless. Seda võib tõlkida kas „Riigitu” või „Kodakondsusetu” - olenevalt sellest, millist tahku autori mõtetest enam rõhutada. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Romaan, mis tahab end tühistada |
Kirjandusel on nii palju erinevaid tähendusi, kui on autoreid ja lugejaid. Ometi võib vast nõustuda sellega, et kirjanduse üheks mõtteks on autori mõtete edastamine lugejale. Kuidas seda aga teha, selles ollakse suuresti juba eri meelt.
1977. aastal sündinud Saksa kirjanik Thomas von Steinaecker võitis oma esiromaaniga „Wallner tõuseb lendu” saksakeelse ruumi ihaldatuima debüüdiauhinna, telekanal ZDF poolt kord aastas väljakuulutatava kirjanduspreemia Aspekte. Ka jõudis von Steinaeckeri romaan Saksa Raamatuauhinna finalistide sekka. Edu missugune. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Jean-Philippe Toussainti täpne debüüt |
Kes meist ei unistaks vahel sellest, et astuda iseenese elust välja? Et olla nii iseenda kui üleüldse elu kui sellise kõrvaltvaataja? Kuidas see aga reaalselt välja võiks näha? Mis oleks selle tegevuse hind?
Sellest, aga mitte ainult sellest, kõneleb 1957. aastal sündinud vallooni kirjaniku Jean-Philippe Toussainti lühiromaan „Vannituba”. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Michel Houellebecqi õuduste sümfoonia |
Ajast aega on eksisteerinud usk salajastesse raamatutesse või siis lihtsalt saladustesse, mida mõned raamatud endas kannavad. Üheks selliseks raamatuks, mida Eesti ajakirjanduses on aeg-ajalt mainitud, kuid mis on kuni tänini jäänud omamoodi salapäraseks ja kaugeks, on Michel Houellebecqi „Elementaarosakesed.” Seda kuni viimase ajani, sest raamat ilmus nüüd kirjastuses Varrak Indrek Koffi tõlkes. |
| Loe edasi » |
| Intervjuu Indrek Koffiga |
Indrek Koff on viljakas tõlkija, tänu kellele on eesti lugejale kättesaadavad mitmete nüüdisaegsete prantsuse kirjanike teosed. Äsja ilmus tema tõlgitud Michel Houellebecqi „Elementaarosakesed”, millest jutustab Kriteeriumi teine selle nädala artikkel ning mis andis Peeter Helmele põhjuse esitada tõlkijale mõned küsimused. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Memuaarid ühe teekonna algusest |
Tuntud saksa kirjastaja ja publitsist Wolf Jobst Siedler on kirjutanud viiesajaleheküljelise mälestusteraamatu, mille lugemisel tekib kohe küsimus - kas praeguses Eestis leiduks mõnda kirjastajat, kes võiks ühel päeval panna kirja midagi samaväärset või võrreldavat? |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Helmut Krausser ja visandamise kunst |
Helmut Krausser (1964) on prosaist, luuletaja ja draamaautor, kelle romaane ja luuletusi ei ole küll eesti keelde trükitud, kuid kes võiks meie teatrilavadel toimuvast huvitujatele vahest isegi tuttav olla. Nimelt lavastas Ingomar Vihmar enam kui kümme aastat tagasi, 1997. aastal Ugalas Krausseri näidendi „Batman mootorsaega.” |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Nooruslikult värsked vampiirid |
Vampiirid on paelunud lääne kultuuri juba XVIII sajandist alates ning selle omalaadse maania lõppu pole näha. Pigem on uued meediumid nagu filmikunst ja arvutimängud toonud endaga kaasa vampiirinduse plahvatusliku laienemise ning arengu ka sisulises mõttes. Vampiirid tegelaskujude ja nähtusena on võtnud kõikvõimalikke eri vorme ning arenenud kohati tundmatuseni erinevaks omaaegsest Balkani poolsaare elanikkonda kimbutanud süngest kujutlusest. |
| Loe edasi » |
| Toomas Verrev: T. S. Garpi tähtteos peagi ka eesti keeles |
Juba selle aasta oktoobris saavad eesti lugejad tutvuda emakeeles T. S. Garpi teosega „Bensenhaveri maailm” (‚The World According to Bensenhaver’). |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Lähedane romaan kaugetest hantidest |
Handi kirjanik, Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna Duuma esimehe asetäitja Jeremei Aipin on oma ajaloolise romaaniga „Jumalaema verisel lumel” muutunud üheks rahvusvaheliselt mõjukamaks soome-ugri kirjanikuks. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Värsked Saksa debüütromaanid |
Võib kergendusega tunnistada, et tänavu septembris Saksamaal ilmunud debüütromaanid ei käsitle enam kuigivõrd Kolmandat Riiki ja juutide hävitamist. Selleks korraks näib möödas olevat laine, kuhu langeb möödunudaastane ja tinglikult ka ülemöödunudaastane Saksa raamatuauhinna võidutöö, vastavalt Julia Francki „Keskpäevanaine” (Die Mittagsfrau) ja Katharina Hackeri „Mul-pole-midagi-inimesed” (Die Habenichtse). |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Kaasahaarav iiri perekonnadraama |
1916. aasta Lihavõtteülestõus Iirimaal on sündmus, millest muidu väga Iirimaa järele ihalevas Eestis eriti midagi ei teata. Keskmise eestlase jaoks kipub Roheline Saar olema pigem muusika, Guinnessi õlle ja hooajaliste töökohtade maa. Samas on Iirimaal ka traagiline ajalugu, millest on end ikka ja jälle lasknud inspireerida ka ilukirjandus. |
| Loe edasi » |
| Kristel Kaljund: Tegelikkus pole alati tõene |
„Inimese elus aastatega üha kasvav kaos on kõigi minu raamatute - minu elu, iga inimese elu - salajane teema.”
Daniel Kehlmann intervjuus ajakirjale Spiegel
Sõjajärgne saksa kirjandus on paljusid tõrjunud oma elitaarsuse, tõsiduse ja kaalukusega - meenuvad eelkõige autorid nagu Heinrich Böll või Günter Grass. Huumoriga saksa kirjandust just ei seostata. Noorem põlvkond on asunud seda müüti kummutama - eesti keeles on muuhulgas juba ilmunud vene päritolu saksa kirjaniku Vladimir Kamineri sädelevaid jutustusi ning nüüd siis Daniel Kehlmanni viimased kolm aastat edetabelites püsinud „Maailma mõõtmine”, millest kirjutades on saanud tavaks viidata maagilisele realismile ning mille mängulisusele, absurditajule ja peenele huumorile on raske võrdset leida. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: René Guénon nüüdismaailma kriisist |
Viimaks on eesti keeles ilmunud René Guénoni „Nüüdismaailma kriis”, mis kujutab endast üht põnevamat filosoofilist teost, mis kirjutatud XX sajandil. Loomulikult on huvitav ja omanäoline ka selle raamatu autor. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Paul Austeri Euroopa juurtest |
New Yorgi kirjaniku Paul Austeri (1947) looming on täis üllatusi ja seletamatusi. Sisaldades tihtipeale küll kriminaalloo elemente, ei ole nad kunagi ainult seda, vaid kipuvad omamoodi käest minema, kanduma seletamatustesse. Kuid ka Austeri omanäolises loomingus on veel omakorda keerulisi ja justkui lahtiseletamatuks jääda tahtvaid tekste. Vaieldamatult on üks selline „Juhuse muusika” (1990, e. k. 1999). |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Meie igapäevane jook |
Londoni kirjastus Bloomsbury on pannud ühtede kaante vahele inglise kirjaniku ja alkoholiapologeedi Kingsley Amise (1922-1995) mõtisklused kultuurist, joomisest ja joomiskultuurist. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Ikka veel need vampiirid... |
Kinodes jookseb Stephenie Meyeri „Videviku” ainetel vändatud film, eesti keeles ilmus äsja ka tetraloogia teine romaan „Noorkuu”. Ja 2003. aastast alates on autor ja tema raamatud nii Ameerikas kui Euroopas suure tähelepanu osalised. Seega polegi võib-olla põhjust uuesti peatud vampiiridel ja nende loojal - vabandust, nende ülessoojendajal! |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Susan Sontagi päevikud |
Ilmunud on 2004. aastal surnud Ameerika kirjaniku, lavastaja ja kultuurikriitik Susan Sontagi päevikute esimene köide: „Uuestisündinud: Päevikud ja märkmed 1947-1963”. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Täiusliku tuule veatu vari |
Tänavu sügisel ilmus kirjastuse Varrak väljaandes Hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafóni romaan „Tuule vari”. Tegu on rahvusvahelise menuteosega, mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Jenny Erpenbecki maailm |
Äsja ilmus eesti keeles Jenny Erpenbecki jutukogu „Vana laps ja teisi jutte”. Selle autor on 1967. aastal Ida-Berliinis sündinud kirjanik, kes proovinud kätt ka teistel kunstialadel. Ilmselt on tema erinevate huvide põhjused osalt pärit juba vanematekodust. Kirjaniku isa on füüsik ja filosoof John Erpenbeck, ema araabia kirjanduse tõlkija Doris Kilias. Kirjanikud olid ka Erpenbecki isapoolsed vanavanemad - Fritz Erpenbeck ja Hedda Zinner. |
| Loe edasi » |
| Toomas Verrev: Charlotte Roche'i märgalad |
Kirjandus ei ole kohvikulaud, mille taga vaid lilledest ja liblikatest sosistatakse. Palju on sellist, mis nii-öelda kvaliteetinimesi ninasid krimpsutama paneb: näiteks Rabelais, Villon, „lõbus vanake” de Sade, Henry Miller ja paljud teised, kes on sama vanad või noored nagu terve kirjandus. Üheks viimaseks täheks selles pikas ja kiimases reas on tänaseks vaid 31-aasta vanune Charlotte Roche. |
| Loe edasi » |
| Toimetus: Daniel Kehlmanni „Kuulsus” |
Daniel Kehlmann (1975) on kirjanik, kes ratsutab „Maailma mõõtmisest” (Die Vermessung der Welt, e. k. 2008) alates kuulsuse laineharjal. Ta on popp väga mitmeski mõttes. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Sümbolite keeles sümbolitest - või siiski millestki veel? |
On nähtusi, millest ei olegi võimalik rääkida teisiti kui sümbolite keeles. Ja need nähtused pole sugugi ainult religioosset, müstilist või filosoofilist laadi. Osa neist on üsnagi materiaalsed, silmaga nähtavad ja käega katsutavad. Või vähemasti - nad on seda ajaloos olnud. |
| Loe edasi » |
| Jonah F. Mitchell: Veidrad kaaslased Gastev ja Jünger |
Eesti keeles ilmus hiljuti Vene utopisti Aleksei Gastevi kogumik. Ma küll ei tea, mis tekste see raamat täpselt sisaldab, kuid antud artikli eesmärk polegi mitte arvustada Gastevi loomingut - sellega tulevad vast Eesti kriitikud ise toime -, vaid tõmmata paar paralleeli tema ja Ernst Jüngeri vahel. |
| Loe edasi » |
| Peeter Helme: Recycling saksa tegelikkuses |
Kui Jakob Karu blogis ilmus viis aastat tagasi kirjutis “Recycling tegelikkuses”, siis tundus selles visandatud pilt kui mitte just fantastiline, siis igatahes ebatavaline. Nimelt tehti lühiloos juttu kunstiteoste remiksimisest ja leiti, et kirjanduses sellist asja eriti ei kohta. Loo autor ütles, et Erkki Luuk on Eestis ainuke, kes seda teeb, aga temagi vaid oma tekstidega ja keegi ei viitsi remiksida näiteks presidendi kõnesid või Veidemanni artikleid. |
| Loe edasi » |
