„Tulevik on punane“, hoiatas Saksa nädalaleht Die Zeit tänavu juunis[1] ning juhtis tähelepanu sellele, et ülikoolide raamatupoodides lähevad uusvasakpoolsete Slavoj ˇi˛eki, Alain Badiou, Michael Hardti ja Antonio Negri teosed hästi kaubaks ning nende autorite avalikele esinemistele joostakse tormi.
Põhjus: pettumine vabas turus; tunne, et läänelik idealism on illusioon ning mitmeparteisüsteemist on saanud „kapitalo-parlamentarism“. Ajaleht küsib: „Kui see (praegune olukord - Toim.) on nii hull, miks siis ei puhke revolutsioon? Siin astub mängu teine, kultuuriline diagnoos, ja see kõlab: sest kapitalism teostab oma võimu vabaduse meediumi kaudu.“ Lihtsamalt väljendudes: ühiskond, kus kõik muutub kaubaks, muutuvad selleks ka parimad ideed ning igast mässust saab toode, mida müüa. Hea näide: Che pildiga T-särgid.
* * *
Probleem on olemas: oleme üha enam vangis süsteemis, mis muudab iga vabanemiskatse kohemaid osaks vangistavast nähtusest enesest, andes sellele jalamaid hinnasildi kuju. Selles mõttes on vasakpoolse kultuuri- ja ühiskonnakriitika kirjelduse osa täpne - me elame maailmas, milles puudub arusaam kvalitatiivselt teisest, kehtivast süsteemist välja või kõrvale jäävast. Kuid kuidas on retseptide ja lahendustega?
Kas on võimalik otsida ja leida väljapääsu tänapäeva majanduslikust, ideelisest ning nendega käsikäes käivast poliitilise süsteemi ummikust metafüüsilist eitava, immanentse mõttemudeli kaudu? Kas õpetuse abil, mille põhiproblemaatika keerleb töö ja selle vahendite omandiõiguse ümber ning mis käsitleb maailma üksnes mateeriana, on võimalik vabaneda kapitalistlikust kaubakultusest?
* * *
Sidemete eest Itaalia vasakäärmusliku terroriorganisatsiooniga Punased Brigaadid kinni istunud Negri võib küll rääkida „rõõmsast“ või „lõbusast kommunismist”,[2] kuid kas mitte Stalin ka ei kiitnud, et „elu on paremaks läinud, elu on lõbusamaks läinud“? Paremal juhul jäävad Antonio Negri jutud absoluutse enesemääramise ühiskonnast, kus valitseb habermaslik võimuvaba diskursus ning võrgustikud ilma riigi, parlamendi ja formaalse õiguseta, õhku rippuma. Halvemal juhul meenutavad nad aga ühiskonda romaanist „1984“, kus samuti puudusid nii parlament kui formaalne õigus ning teoorias oli lubatud kõik, praktikas aga…
Selle asemel, et püüda üles soojendada juba nii mitu korda pankrotistunud ja inimsusevastaseid tulemusi tootnud kommunismi, peaks vaatama mujale ning mõtlema sellele, mis oleksid reaalsed alternatiivid nii liberaalsele turumajandusele kui vasakpoolsusele. Seejuures on oluline, et turuliberaalid esindavad vaid parempoolsuse ühte osa.
Üks teine, unustatum parempoolse maailmavaate osa on traditsionalism,[3] mille jaoks inimese majanduslik ehk toimetulekustrateegiline külg on allutatud tõdemusele, et inimene ei ole mitte eelkõige homo oeconomicus, vaid see on vaid üks osa inimeseks olemisest. Traditsionalism ei vaatle ühiselu korraldust mitte retseptikogumitena, millega remontida majandusmasinat, vaid esindab mõistet maailmavaade selle otseses tähenduses: inimest ümbritseva terviku tajumisena nii, et iga ajastul ja iga eri majandussüsteemi puhul võetakse arvesse selle eripärasid, muutmata sedalaadi tehnilisi küsimusi aga keskseteks, vaid lähtudes alati sellest, et konkreetne on allutatud üldisele. Üldine on aga ülim traditsioon ise: inimeseks olemine selle parimal võimalikul, mõtleval ning ennast eelkõige transtsendentse olendina tajuval moel.
* * *
Ahnuse kultiveerimine ja arusaam, et hea elu tagab suur kulutamine, mitte aga kokkuhoid takistavad meil tajumast end vähegi harmoonilisem viisil. Kuni me seda ei näe, ei aita ülemaailmse elu parandamisele kaasa ei turuliberaalsed ega uuskommunistlikud nipid - hädade põhjus, inimese ühekülgsete himude ja ihude piitsutamine ning selliselt inimolendi õnnetuna ja kitsarinnalisena hoidmine jääb. Muutus saab ikkagi alata vaid ühiskondliku elu radikaalse ümbermõtlemise kaudu.
Peaksime endalt alustuseks küsima, kas tänapäeva ühiskondlikud struktuurid on ikka omal kohal. Kas nad aitavad näiteks kaasa selliste väärtuste levikule, mis hindavad inimeses muudki peale ahnuse? Ja kui ei aita, siis mida tuleks teha? Kindlasti ei aita inimesel muutuda terviklikumaks ja harmoonilisemaks inimeseks vabade assotsiatsioonide utoopiat rakendav võrkühiskond, kus indiviid laguneb iga päev uute ihade käes tõmblevaks skisofreenikuks. Samas on ometi näha, et muutus on vajalik, sest parteid ja parlamendid oma rolle ei täida. Mida siis teha?
Ma täpselt ei tea, kuid kuidas oleks, kui mõtleks keskaegse mudeli peale, kus vastavalt inimese ametile, usulisele või rahvuslikule taustale või piirkondlikule päritolule kuulus ta vastavasse gildi või korporatsiooni, mis esindas antud ühenduse liikmeid. Kuidas oleks, kui unustaks korraks aksioomi, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumiste, varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu? Kui pööraks selle pea peale ja esitaks küsimuse: kas mitte kramplik keeld kedagi diskrimineerida, ei muuda meid ühtselt halliks ja amorfseks massiks, kes on oma egalitaarses ühesugususes suurkorporatsioonide ja populistlike poliitikute jaoks kerge saak? Kas parim vastus sellele polekski mitte korraldus, kus omasugused kogunevad kokku gildidesse ja tsunftidesse ning seisavad ühiselt oma huvide eest?
Ja läheme veel sammukese kaugemale: selleks, et aidata välja tuua erinevate rühmade parimaid omadusi, soodustada just nende omaduste arengut ning luua rahuliku kooseksisteerimise nimel eri rühmade vahele mõttelised piirid, võiks rakendada eri rühmadele ka eri reeglid ja seadused? Diskrimineeriv? Jah, kindlasti. Kuid maailmas, kus ei diskrimineerita kedagi, diskrimineeritakse kõiki. Samas võiks küsida, kas mitte maailmas, kus reeglid on partikulaarsed, igale rühmale konkreetsed ja erinevad, ei saaks igaüks olla omas nišis ja oma valdkonnas segamatum ja vabam?
* * *
Kindlasti on ülalkirjeldatu vaid üks võimalik, liiati täiesti eksperimentaalne viis mõtestada maailm selliseks, et sellest oleks väljapääs, et inimese individuaalne eripära ei läheks kaotsi, et see ei juhtuks teiste arvelt ning inimest koheldaks mitte niivõrd majandusühiku, kuivõrd mineviku traditsioonide kandja ja nende tulevastele põlvedele pärandajana.
Peeter Helme (1978) on Kriteeriumi toimetaja.
[1] Thomas Assheuer. Vorwärts, Genossen! - Die Zeit 17. 6. 2010.
[2] Ibid.
[3] Vt. nt.
Raivo J. Raave. XX sajandi salajane doktriin sobib postmoderni. - Keskus nr 7, 2009.
