“Linnani polnud enam palju jäänud, aga selle ajaga jõudis ta lugeda poole ühes science fiction’i romaanist, mis käis kaugetel planeetidel parema maailma otsingul. Ka jälle yks Wellsi järelkaja… Miks nad saadavad oma kitsukesed soovid kuhugi kaugele ega mõtle, mida tuleks teha täna ja siin?” Nõnda mõtiskleb Lauri Sommeri teoses “Kolm yksiklast” Uku Masing (lk. 123), sõnastades selliselt ühe võimaliku kirjandusliku programmi, mis ütleb, et kirjandusest peaks esiteks olema konkreetset abi elavale inimesele ning et kirjandus peaks tegelema käegakatsutavate reaalidega.

* * *

Säärast seisukohta kirjanduse kohta on kirjanduse kohta ikka ja jälle eri aegadel, eri sõnastustes ja eri ideoloogiatest lähtuvalt esindatud. Põhimõtteliselt võib niisuguse konkreetsust ja elulähedust nõudva hoiaku juurte otsingutel minna Cervanteseni (1547-1616), kes oma “Don Quijote’ga” demonstreeris rüütliromaanide absurdsust - seda nii elukauge tegevuse kui psühholoogilise saamatuse mõttes. Kuid tegelikult oli juba antiikkirjanduses olemas tugevalt realistlik suund, mis võib-olla küll otseselt ei vastandanud end fantastilisele, kuid kahtlemata näitas, et head kirjandust on võimalik teha ka ilma kentauride, nereiidide, titaanide ja muude fantastiliste elukateta - täiesti lapidaarsel ja konkreetsel moel. Olgu mainitud vaid Platoni (427-347) “Pidusöök” või Petroniuse (27-66) “Satyricon”.
Need autorid kas püüdsid demonstreerida või - järgnev kehtib filosoof Platoni puhul, kellele oli oluline miski muu - demonstreerisid tahtmatult oma kaasaegset elu-olu ning tegelesid tõepoolest sellega, „mida tuleks teha täna ja siin“. Nad tegid seda nii hästi, et tänapäeval ei loegi me neid mitte eelkõige autentsete olu- ja ajakirjelduste tõttu vaid hoopis põhjustel, et antud kirjandusteosed on oma oludest ja ajast üle ning kehtivad täiesti ajatutena tänapäevalgi. Selle põhjuseks on fakt, et kõnealuste raamatute autorid suutsid enda teostes tungida inimnatuuri süvakihtideni ning avada seda viisil, mis pole sajandite ega aastatuhandete vältel muutunud.

* * *

Sama asjaga tegeleb ka ulmekirjandus. Muidugi on autoreid, kelle peamine huvi on tulevikutehnoloogiate või mastaapsete kosmoselahingute kirjeldamine, kuid valdavalt tegeleb ulmekirjandus ju küsimusega sellest, kas muutuvad olud muudavad ka inimest. Läbivad teemad maailma ulmekirjanduses on kontakt maavälise eluga, üle kosmose laotuva inimtsivilisatsiooni võime või võimetus jääda iseendaks interstellaarses ruumis, samuti küsimus sellest, mil määral muutub inimese olemus teistsuguste tingimustega elukeskkondades või kuidas peaks meie ühiskond ja kombestik muganduma selleks, et efektiivselt koloniseerida kosmost. Nii need, kui veel arvukad teised ulmekirjanikke huvitavad küsimused võib kokku võtta üheks printsipiaalseks küsimuseks: kas meid ees oodata võivad muutused muudavad meid niivõrd, et me ei tunne ennast enam ära ega ole enam meie?
Seejuures on ulmeteoste puhul veel tihti tegu allegooriatega meie enda maailma aadressil - küll jutustatakse uues kuues ümber vanu müüte ja legende, küll lahatakse päevapoliitilisi probleeme või otsitakse vastuseid põletavatele ökoloogilistele, tehnoloogilistele või sotsiaalsetele küsimustele.
Mingis mõttes pöörab see kõik Lauri Sommeri raamatu-Masingu mure tegelikult pea peale - kui teda vaevab see, miks suunavad autorid oma soovid kaugetele planeetidele, selle asemel et lahendada siinseid muresid, siis pole see ju ometi nii. Arvukad ulmeautorid - mainitud Wells vast kõige vähem - tegelevad ju just nimelt siinsete probleemidega. Muidugi võib esitada vastuväite ja küsida, milleks on vaja kogu ulmepagasit, kui saaks väga veenvalt ka ilma - nagu müriaadide kaupa realistlikku kirjandust loonud autoreid on seda Platonist või Petroniusest alates veenvalt tõestanud ja tõestavad tänini.

* * *

Ühest vastust sellele küsimusele pole. On autoreid, kes kindlasti tunnevad rõõmu enda fantaasialennust ja oskusest kirjeldada kaugeid planeete, nende elu-olu, väljamõeldud olendeid, senitundmatuid tehnoloogiaid ja nende praktilisi kasutusvõimalusi. On autoreid, kellele see on ka turundusnipp - mida kirevam, põnevam ja ootamatum on raamatu maailm, seda suurema huviga haarab see vähemalt mingi teatud lugejaskonna tähelepanu. Ning viimaks on ka autoreid, kes tunnevad vajadust fantastilisema ja allegoorilisema keskkonna järele, et puudutada tänapäeva maailma probleeme kas huvitavamalt või tuua sümbolite kaudu esile nähtuseid, mida muidu keegi ei märkaks.
See demonstreerib aga, et tegelikult ei ole primaarne, kas autorid asetavad oma teoste tegevuse kaugetele planeetidele või mitte. Nagu pole ka kirjanduse puhul kõige olulisem see, millise žanri või stiili autor valib - eeldusel, et see sobib kõige paremini kirjandusteose narratiivi ja sõnumiga ning et stiil ja žanr toetavad narratiivi ja sõnumit, mitte ei raskenda selle mõistmist ja adressaadini jõudmist. Nii võib loo alguses tsiteeritud Uku Masingu õhkamist interpreteerida selliselt, et ulmeraamat, mida ta parasjagu loeb, ei suuda arusaadavaks teha, miks on selles esitatud narratiiv pakendatud just ulmeformaati. Kirjanduse puhul on sisu ja stiili ühtsus primaarne, vastasel juhul võib tegu olla huvitava keeleeksperimendi või kirjamärke ekspluateeriva visuaalse kunsti, mitte aga kirjandusega, mida määrab sõnum ja selle esitamise viis.
Seega pole olemas ka mingit olemuslikku vastuolu realistliku ja olevikku seatud tegevustikuga kirjanduse ja ulme vahel - kumbki kasutab maailma seletamiseks omi vahendeid ning teinekord võib allegooriline keel süüvida mõne probleemi epitsentrisse sügavamalt, täpsemalt ja ajatumalt kui autori kaasajaga tegelev sõnaloome.

Mart Metslaan (1980) on filosoofiamagistrant.