Homme lõppeval Leipzigi raamatumessil kuulutati kolmes kategoorias välja ka Leipzigi raamatumessi auhind. Frankfurdi raamatumessi kõrval suurusel teise Saksa raamatumessi auhinna kohta võib öelda sedasama, mida messi endagi kohta - sügisel Maini ääres üle antav Saksa raamatuauhind võib olla küll riigi kõige tähtsam, kuid tal on tihedalt kannul iga aasta märtsis Saksimaa suurimas linnas jagatav preemia.

* * *

Kui mitte suuruselt ja külastajate arvult, siis vanuselt on Leipzigi raamatumess Frankfurdist küll ees. Päris täpselt ei tea keegi, kui vana see on. 1632. aastast pärineb ülestähendus, et tolle aasta kevadel olla Leipzigis olnud väljas rohkem raamatuid kui sama aasta sügisel Frankfurdist. See viitab asjaolule, et mess pidi juba selleks ajaks olema vana, suur ja tuntud. On näiteks teada, et esimesed lihavõtte- ja mihklilaadad - kus küll ilmselt tol ajal üliharuldaste ja muinasjutuliselt kalliste raamatutega ei kaubitsetud - toimusid linnas juba XII sajandi lõpul. Kõikvõimalikest, mitte ainult, aga ka raamatumessidest saab rääkida kas XIV või XV sajandist. Suure tõenäosusega oli Leipzig oluline raamatutega kauplemise koht 1497. aastal, mil keiser Maximilian I kuulutas Leipzigi messi riigimessiks. Selles valguses võib öelda, et Leipzigi messide - teiste seas ka sealse raamatumessi - tähtsus on aastasadadega ainult tõusnud ning tänapäeval pole Leipzigi raamatumess oluline mitte ainult Saksamaale vaid kogu Euroopale.
Nii pole ka üllatav, et messile ja selle kirjandusauhinna väljakuulutamisele eelnes suur meediakampaania kõigis meediakanaleis - enim aega ja tähelepanu pühendas sündmusele muidugi Saksimaa, Saksi-Anhalti ja Tüüringi avalik-õiguslik ringhääling MDR (Mitteldeutsche Rundfunk), kuid messist, sellel esinevatest autoritest, auhindade reaalsetest ja väidetavatest nominentidest ning muidugi kirjanduslikest uustulnukatest rääkisid suure põhjalikkusega ka teised Saksa telekanalid, samuti juhtivad päeva- ja nädalalehed nagu Frankfurter Allgemeine Zeitung, Süddeutsche Zeitung või Die Welt.
Võib-olla oli tänavune mess tavalisest veidi skandaalsem. Kuid see võib olla ka illusoorne, sest meie meediale orienteeritud maailmas püütaksegi näidata paljut skandaalsena. Ometi eelnes messile kaks vahejuhtumit, mis iseloomustava ühelt poolt hästi tänapäeva kirjanduse sõltuvust meediast, teisalt aga meedia janu erakordsete olukordade järele. Kumbki juhtum reedab ka tänapäeva kirjanduselu üht peamist nõrkust - seda et kirjandus on muutunud nõnda suureks, et mitte kellelgi ei ole sellest enam korralikku ülevaadet. Nii ongi võimalik mängida mitte ainult lugejate, vaid ka nendega, kes peavad end kirjanduse asjatundjateks.

* * *

Esmalt demonstreeris seda kirjanik Norbert Leithold (1957), kes rääkis paar nädalat tagasi ajakirjanikele, et tema sulest pärinev Preisi diplomaadi ja riigimehe Johann Eustach von Görtzi biograafia „Krahv Goertz - suur tundmatu“[1] , on nomineeritud Leipzigi raamatuauhinnale aimekirjanduse kategoorias. Žürii teatas mõni aeg hiljem, et on Leitholdi nominentide seast maha tõmmanud, sest selgus, et oma abikaasa nime kasutav mees on varem sünninime Norbert Bleisch all avaldanud pornograafilisi romaane ning vändanud homopornot, sattudes alaealiste näitlejate kasutamise pärast korra ka vanglasse.
See juhtum ei näita muidugi mitte niivõrd kirjandusilma suurust kuivõrd ilmselt seda, et ilmselt ei osanud nominentide nimekirju koostanud kirjanduasjatundjad uneski näha, et hoopis teise nime all ilmub nende silme ette raamat persona non grata ’ks kuulutatu sulest. Kuid žürii käitumine demonstreerib ka usu puudumist inimese rehabiliteerumisv õimesse ega ole just hea näide avatusest ja valgustuslikkusest, mida kunsti- ja kirjandusinimesed tihti iseendale omistada armastavad…
Teine juhtum oli pressil hambus juba veebruari keskpaigast alates ja puudutab ka Kriteeriumis käsitletud Helene Hegemanni (1992) „Axolotl Roadkilli“[2] - nimelt täis žürii selle romaani l õppvalikusse võtta, kuigi plagiaadisüüdistused olid juba avalikkuse ette jõudnud. Veel valas õli tulle rühm kirjanikke - teiste seas Günter Grass - kes kirjutasid ja avaldasid veidi enne messi dokumendi nimega „Leipzigi deklaratsioon“ või „Leipzigi selgitus“ (Leipziger Erklärung), milles protesteeriti Saksa kirjanike liidu nimel selle vastu, et „kui plagiaati peetakse auhinnavääriliseks, kui vaimset vargust ja võltsinguid võetakse kunsti pähe, siis demonstreerib selline hoiak väljakujunenud kirjandustavade vastu sooritatavate õigusrikkumiste minnalaskvat tunnustamist.“[3] Nimesid tekst ei nimeta, kuid kõik said aru, keda ja mida mõeldi.

* * *

Sai aru ka žürii ja ilukirjanduse kategoorias läks Leipzigi kirjandusauhind 1953. aastal Augsburgis sündinud Georg Kleinile 1960ndate äärelinnalapsep õlve kirjeldava „Meie lapsepõlve romaani“[4] eest.
Aimekirjanduse kategoorias premeeriti ajaloolase Ullrich Raulffi (1950) teost „Ring ilma meistrita“.[5] Mingis mõttes oli tegu üsna ettearvatava valikuga - Raulff uurib luuletaja Stefan George (1868-1933) ringi saatust pärast selle despootliku isevalitseja surma ning esindab sellega juba ligi kümme aastat kestnud George taasavastamise huvi jätku. Ajakirjanduses nimetati teose tugevusena selgust ja täpsust, millega Raulff juhib tähelepanu George homoerootilistele ja pedofiilsetele juhtmotiividele, samuti sellele, et antud motiivide puhul polnud tegu mitte ainult mingite esteetilise teooria valda jäävate mõttemängude vaid elulise reaalsusega, mis mõjutas suuresti näiteks ka reformpedagoogika kujunemist.[6]
Kolmas, tõlkekategooria ei pakkunud skandaale vaid - nagu varasematel aastatel -, nii hinnati tänavugi suure töö ära teinud asjatundjat. Kui möödunud aastal sai tõlkeauhinna Eike Schönfeld Saul Bellow’ „Humboldti pärandi“ (Humboldt’s Gift, 1975) tõlke eest, siis tänavu pärjati Ulrich Blumenbachi, ülemöödunud aastal surnud David Foster Wallace’i ligi 1500-leheküljelise ja paljude hinnangul pea tõlkimatu „Lõputu nalja“ (Infinite Jest, 1996) saksandajat.

Toimetus

---

[1] Norbert Leithold. Graf Goertz - der große Unbekannte. Osburg, Berlin 2010.
[2] Vt . Peeter Helme. Recycling saksa tegelikkuses. - Kriteerium 8. 3. 2010.
[3] Florian Starck. Klein schlägt Hegemann beim Leipziger Buchpreis. - Die Welt 18. 3. 2010.
[4] Georg Klein. Roman unserer Kindheit. Rowohlt, Reinbek bei Hamburg 2010.
[5] Ullrich Raulff. Kreis ohne Meister. C. H. Beck, München 2009.
[6] Florian Starck. Op. cit.