| Vasakpoolsuse ja turuliberalismi vahel |
26. juuli |
|
 |
 |
| „Aafrika Booker“ läks Sierra Leonesse |
6. juuli |
Üheteistkümnes Caine’i auhind läks tänavu Sierra Leone novelistile Olufemi Terry’le. |
|
|
| Ulme ja realism - kas vastandid? |
14. aprill |
Kas ulme ja realistliku kirjanduse eesmärgid on vastandlikud või peitub eripalgeliste nähtuste taga üsna sarnase sihiga looming? Sellele küsimusele püüab artiklis “Ulme ja realistlik kirjandus - veidi metoodikast” vastust anda filosoofia- magistrant Mart Metslaan.
Head lugemist!
Toimetus |
|
|
| Leipzigi raamatumess |
20. märts |
Homme lõppeval Leipzigi raamatumessil pärjati kirjanikke. Ja mõned jäeti ka pärgamata. Kes ja miks ning kas põhjendamatult või mitte, sellest räägib Kriteeriumi toimetuse artikkel “Leipzigi raamatuauhinnad.”
Head lugemist!
Toimetus |
|
|
| Tammsaare teatri lavakava |
17. märts |
27. ja 28. märtsil muutub Tammsaare muuseum kirjanduslikuks kohvikuks, kus etendatakse Tammsaare Teatri lavakava „3 x Tammsaare.”
|
|
|
|
Peeter Helme: Recycling saksa tegelikkuses
|
Kui Jakob Karu blogis ilmus viis aastat tagasi kirjutis “Recycling tegelikkuses”, siis tundus selles visandatud pilt kui mitte just fantastiline, siis igatahes ebatavaline. Nimelt tehti lühiloos juttu kunstiteoste remiksimisest ja leiti, et kirjanduses sellist asja eriti ei kohta. Loo autor ütles, et Erkki Luuk on Eestis ainuke, kes seda teeb, aga temagi vaid oma tekstidega ja keegi ei viitsi remiksida näiteks presidendi kõnesid või Veidemanni artikleid.[1]
* * *
Eestis ei viitsi tõepoolest keegi. Kuid tänavuse aasta alguses tegi Saksamaal otsa lahti noor, 1992. aastal sündinud neiu nimega Helene Hegemann. Tuntud teatrilavastaja Carl Hegemanni tütar on enne saavutanud teatavat kuulsust mõne teatrietenduse ja kuuldemänguga, kuid jaanuaris ilmus teismelise tüdruku debüütromaan “Axolotl Roadkill”, mis sai kohe suure kriitika- ja publikumenu osaliseks. Saksa staarkriitik Maxim Biller ülistas teost sõnadega “suur kunst” ja ütles, et autori “kuri, kurb, perversne, kitš, verejanuline” romaan, mille tegelased on “oksendamiseni ebasümpaatsed” sisaldab ometi “ilu, poeesiat, millel on võib-olla midagi pistmist tegelikkusega - aga eelkõige Helene Hegemanni tohutu kirjandusliku talendiga.”[2]
Lühidalt kõneleb romaan teismelistest narkosõltlastest, kelle elu ainsad helged hetked mööduvadki ka laksu all või ohjeldamatut seksi harrastades. Romaani pealkiri viitab Mehhiko salamandrile aksolotlile, kes on täpsemalt - Eest Entsüklopeediat tsiteerides - “sabakonnaliste seltsi kuuluvate tömpsuulaste vastne; elutseb vees, saab suguküpseks ja sigib vastseeas.” Hegemanni teose lohutu juhtmotiiv seisneb siis (sugu-)küpseks saamises ja elumaanteel hukkumises enne päriselu algust.
* * *
Enam-vähem sama kiitvaid sõnu kui Biller, pildusid ka kõigi teiste Saksa lehtede kriitikud.[3] Seda kuni veebruari alguseni, mil selgus, et Hegemann on suure osa narkoekstsesside ja Berliini ööelu kirjeldustest võtnud ühe Aireni pseudonüümi kasutava blogipidaja võrgupäevikul põhinevast romaanist “Strobo”, mis ilmus möödunud aastal Berliini väikekirjastuses SuKuLTuR.[4] Antud romaani polekski ilmselt laiemalt muidu tähele pandud, kui ainult olukorras, mil Hegemanni geniaalsust ülistama tõtanud Saksa lehed poleks olnud sunnitud asuma oma nägu päästma ja professionaalsust üles näitama.
Kuid peagi selgus, et see on vaid jäämäe veepealne osa ja seitsmeteistaastane neiu pole kogenematu mitte ainult narkoelamuste ja suurlinna ööelu finesside suhtes, vaid ka tema filosoofilised ja kirjanduslikud kõrvalepõiked on suuresti “laenatud”. Nüüd ei pidanud oma näo päästmisega tegelema enam mitte ainult kirjanduspress, vaid ka “Axolotl Roadkilli” avaldanud soliidne Ullsteini kirjastus.
Tänaseks on kirjastuse kodulehele Hegemanni romaani tutvustuse kõrvale ilmunud viide pdf-dokumendile koos saatesõnadega: “Allikate nimekirja ja autori tänusõnad leiate allalaadimiseks siit.” Kasutatud kirjandust on neli lehekülge, see sisaldab muuhulgas autoreid nagu Malcolm Lowry, Maurice Blanchot, Valèrie Valére või David Foster Wallace, lisaks katkeid autori erakirjavahetusest oma sõbrannadega.[5] Nimekiri lõpeb paljutõotava lõppsõnaga: “Romaan lähtub lõiguti intertekstuaalsuse esteetilisest põhimõttest ja võib seetõttu sisaldada veel viiteid. Kirjastus nägi vaeva, et tuvastada kõik meile teada olevad õiguste omanikud. Peaks aga mõni autoriõiguste omanik olema jäänud tähelepanuta, palume me teid võtta ühendust kirjastusega.”[6]
* * *
Tagantjärele on raske öelda, kas neiu tahtis kirjastajat ja kriitikuid lollitada või tõestada seda, kui kerge on tänapäeva info- ja infomüraküllases maailmas inimesi segadusse ajada. Või tõestas ta tõepoolest - tahtlikult või tahtmatult - et internet ja vana hea copy-paste lubavad luua suurt kirjandust? Selleks tuleb vaid natuke lugeda - mis pole ju sugugi paha - natuke teeselda lugemist - ka seda teevad kõik - ja liigutada siis usinalt arvutihiirt. Ei tohiks ju olla vahet - kui hoone on muljetavaldav, ei peaks ehituskivide päritolu küll kellelegi korda minema?
Muidugi on võimalik sellisele nägemusele üsna kergelt vastu vaielda, kuid üks on selge - recycling-kirjanduse ots on lahti tehtud. Tahaks loota, et see mitte ei muuda lugejate maitset viletsamaks ja pealiskaudsemaks vaid sunnib iga teksti senisest palju tähelepanelikumalt uurima. Ja see on kohe päris kindlasti hea.
Peeter Helme (1978) on “Kriteeriumi” toimetaja.
[1] http://jakobkaru.blogspot.com/2005/02/recycling-tegelikkuses.html
[2] Maxim Biller. Glauben, lieben, hassen. - Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitung, 23. 1. 2010.
[3] Vt. nt. Max Scharnigg. Sehr jung, sehr hardcore. Warum setzt junge Literatur fast immer auf Exzess? - Süddeutsche Zeitung, 29. 1. 2010.
[4] Airen. Strobo. SuKuLTuR, Berlin 2009.
[5] http://www.ullsteinbuchverlage.de/media/0000461234.pdf
[6] Ibid. |
|
   |
|
Nädala tsitaat:“Iga iha kisub alla meie tõdede koguväärtust ja sunnib meid revideerima oma eitusi.”
E. M. Cioran (1911-1995) |
Toimetuselt
“Võidetud maa, kingi meile tähed!” lausub Saksa kirjanik Ernst Jünger oma päevik- romaanis “Kiirgused”.
Mida see tähendab? Üheks võimaluseks on siin näha lootust ilu ja headuse võidule ka siis, kui maa on must ja põlenud - nagu Teise maailma- sõja ajal, mil Jünger selle lause kirja pani. Ent mis on sellel pistmist tänapäevaga? Tänane Eesti ja Euroopa on ju õitsvad ja kasvavad, ammu on ravitud viimase suure sõja ja kommunistliku diktatuuri haa- vad.
Kuid kas pole see siiski mitte kõigest väline? Kas pole nii, et kultuuri osakaal marginali- seerub? Kas pole nii, et kõrb kasvab ja meil on tõepoolest põhjust paluda teisi ajastuid ja ideaale mäletavaid igavesi tähti, et nad värskendaksid meie mälu ja vaimu? Ent mis on ideaalid ühiskonnas, kus taevas pole enam filosoofiline ega teoloogiline kontseptsioon vaid kõigest astronoomiline, mehhaaniline?
Tänane maailm ei armasta vertikaalset - astronoomilises mõttes pole ju taevaski mitte meie kohal, vaid ümber. Suuresti on välja lülitatud ka ideelised vertikaalsed teljed. Ometi on olemas põhimõtted, mis kehtivad ka siis, kui neisse enam ei usuta. Subjektiivsed, ikka ja jälle uut, kultuuri- taustast sõltuvat defineerimist nõudvad eetilised ja esteeti- lised kategooriad on sellisteks. Lihtne on neid eitada, kuid kas poleks õigem püüda neid mõista ja mõtestada?
“Kriteeriumi” väljaandjate ees- märgiks ongi vahendada Eestisse selliseid Euroopa kirjanduse ja mõtteloo suundi mis pole tõlkijate eelistuste või valitsevate vaimsete hoiakute tõttu meil seni suure tähelepanu osaliseks saanud ning mis tegelevad vertikaalse, üleva ja ülendava otsimisega. Kas ka leidmisega, jäägu juba iga lugeja otsustada...
Ja mitte ainult otsustada - eesmärkide täitmisel loodame üleüldse koostööle lugejatega, kes aitaksid meil juhtida tähelepanu oma soovidele ja ootustele ning rikastama “Kriteeriumit” ka omapoolsete tekstidega.
Head lugemist ja kaasa- mõtlemist soovib
“Kriteeriumi” toimetus |
|
