On mõtteid, mille üle arutlemine ei lõpe ilmselt iialgi. Üks selline näib olevat omaaegse Saksa konstitutsioonikohtu liikme ja õigusteoreetiku Ernst-Wolfgang Böckenförde (1930) lause: “liberaalne, sekulaarne riik elab eeldustest, mida ta ei saa ise garanteerida”.[1]
Seda lauset nimetatakse teinekord lausa Böckenförde teoreemiks ning ta torgib alates 1967. aastast, mil ta kirja pandi, suure osa saksa õigus- ja ühiskonnateadlaste eneserahulolu. Põhjus on kahtlemata selles, et kuigi lause tõesuses pole põhjust kahelda, jätab ta ometi nii palju ütlemata. Mis eeldustest Böckenförde räägib? Kas ta peab silmas inimesi bioloogilisi eeldusi? Või kultuurilisi? Või ajalooliseid? Või moraalseid?
Kuigi lause tõesuse üle mõtlemisel tasub arvesse võtta neid kõiki, on Böckenförde jaoks kõige tähtsamad siiski viimased, moraalsed eeldused, sest tema sõnutsi saab “liberaalne riik ühelt poolt eksisteerida ainult siis kui vabadus, mille ta oma kodanikele garanteerib, reguleerib end seestpoolt - üksikisiku moraalsest substantsist ja ühiskonna homogeensusest tulenevalt. Teisalt ei tohi ta püüda garanteerida antud sisemisi reguleerivaid jõude iseendast tulenevalt, see tähendab õigusliku sunni ja autoriteeti sisaldavate käskudega, loobumata seejuures oma liberaalsusest…”[2]
* * *
Tegu on niisiis tõsise probleemiga, mida Böckenförde kirjeldab täiesti teadlikult ärritava ebaselgusega, tabades ometi naelapea pihta. Ühelt poolt on nähtuse taust ajalooline - on ju praktiliselt kõik demokraatlikud riigid sündinud ebademokraatlikest või vähemalt on nende sünni ja sünniga seotud müütide taga ebademokraatlikud kogemused, millest on soovitud üle saada. Peamiselt on nendeks kas koloniaalminevik, lihtsalt aegunud valitsuskorraldus või konkreetsemalt Euroopa puhul ka ususõdade ja usulise sallimatuse traagika (viimasel peatub ka Böckenförde korduvalt).
Kuid, nagu öeldud, ei pidanud käsitletava lause autor siiski silmas ajalugu. Vähemalt mitte eelkõige ajalugu. Ernst-Wolfgang Böckenförde jaoks olid sellest eespool võrdselt olulistena õiguslikud ja moraalsed argumendid. Rääkides eeldustest, millest liberaalne ja sekulaarne riik elab, tulekski ilmselt vastuse otsimiseks pöörduda nende sõnade - liberaalne ja sekulaarne juurde.
Nimelt vihjavad need sõnad otse sellele, et liberaalse ja sekulaarse riigi eeldused on mitteliberaalsed ja religioossed. Selleks, et riik saaks toimida on vaja korda ja usku. Täielikult anarhistlik ja mitte millessegi uskuv riik ei ole võimalik. Ta laguneks. Kui riigi moodustavad inimesed soovivad elada riigis, mis tagaks neile maksimaalse vabaduse, peavad nad ometi kokku leppima reeglites, mille tingimustes see vabadus teostub. Ehk siis peavad nad pöörduma mõttemudelite juurde, mida võib võrrelda medikamentidega - selle, kas tegu on totalitaarse või demokraatliku riigiga määrab tihtipeale doos: seaduste karmuse ja kanguse määr. Nagu ajalugu on näinud, on võimalik kõiki institutsioone, mis peaksid inimest kaitsma riigi eest, kasutama ka vastupidiselt - teha politseist ja kohtust repressiivorgan, kasutada haridust ajupesu eesmärgilt ning lasta piirivalvel hoolitseda selle eest, et inimesed riigist ei väljuks. Seega ei määra küsimust totalitaarsusest ja vabadusest mitte vahendite valik, vaid nende kasutamisviis.
Sama on ka usuga. Et üks riik, et üleüldse ükskõik milline mitut inimest hõlmav institutsioon - kasvõi abielu - saaks toimida, on vaja, et osalised sellesse ise usuksid. Ka riigi toimimiseks on vaja usku. Tänapäevane liberaalne riik kasutab seejuures ära kristliku usundi 2000 aastast kogemust ja malle, kasutades neid immanentselt.
Kuid see ei seleta siiski lahti probleeme, mille ees demokraatlik ühiskond kui selline tänapäeval seisab. Nimelt: kui tänapäevase riigi kodanik on kirikust emantsipeerunud (seda on ka suur osa kristlasi, kelle jaoks kirik ei kujuta endast enam elu keskpunkti) ning ka teised institutsioonid, nagu parteid, ametiühingud või laiemalt seltsielu ei täida tema elu tähendusega, siis tuleks mõelda sellele, mis saab seda rolli kanda ilma, et demokraatia oleks ohustatud.
* * *
Nagu näha, vallandub Böckenförde teoreemi lahtimõtestamine terve rea teisi küsimusi ja paljastab veelgi sügavamaid ühiskondlikke probleeme. Erik von Kuehnelt-Leddihn (1909-1999) väitis läbinägelikult, et “Süsteem, milles me kõik üsna mõnusalt elame, on liberaalne demokraatia. Demokraatia ja liberalismi elemendid on nii tihedalt ühendusse liitunud, et mõned peavad neid identseiks /…/. Nende süntees on aga ajalooline kokkusattumus, mille maagia asub liberaalses, s.o vabadust eeldavas elemendis. /…/ Meie põletavaim probleem on päästa vabadus, et mitte varsti näha liberaal-demokraatia asendumist totalitaarse türanniaga.”[3]
Ja ohu märgid on õhus. Olid juba 1960ndail, mil antud probleemidega asus tegelema Ernst-Wolfgang Böckenförde ning on veelgi teravamalt nüüd. Selleks polegi vaja kaugele vaadata, et veenduda antud probleemi - kust leida väärtusi, kuid neid loovad institutsioonid ei lähe inimestele korda - akuutsuses. Piisab pilgust enda ümber: “loomupäraselt on inimene alati üritanud teha seda, mis talle meeldib, mitte seda, mida mõistus käsib ja vaja on. Viina ei jooda ju lootuses targaks ja ilusaks saada? Nüüd on see käitumisviis “eneseteostuse” nime all tõstetud lausa elu ülima põhimõtte tasemele.”[4]
Ilmselt siia ongi koer maetud. Ühelt poolt ripume me jätkuvalt vanade vormide küljes, katsume juba kuivanud allikatest leida veel niiskemaid kohakesi, et nõnda kustutada oma janu selle järele, mis peaks meid inimestena ühte liitma. Teisalt on alati kergem teha nii, nagu on mõnusam: “teostada ennast”. Ehk siis teha ainult seda, mis on mõnus, mitte seda, mis on kasulik.
Kuidas päästa nendes tingimustes vabadus? Ja kas tõesti on veel võimalik pöörduda eelduste juurde, mida me ise ei loo, mis aga on maailmas olemas - sest kuhu nad siis kaduma peaksid, kui nad kord siia ilma juba said?
* * *
Nendele küsimustele vastuse leidmine on võrdlemisi raske, kui mitte võimatu… Jürgen Habermas võib küll unistada avalikust, sisuliselt tasalülitatud diskursusest, kus pole valitsejaid ega valitsetavaid ning mis toetub nõnda demokraatlikele väärtustele ja edendab neid oma eksistentsi kaudu, kuid praktikas näeme pigem väärtuste kokku varisemist. Ühishuvide asemel valitsevad nii poliitilised kui ärilised reklaamihüüdlaused, oma kohuse täitmise asemel egoistlik “eneseteostus”.
Kas see ongi see liberaalne ja sekulaarne riik, mis elab väärtustest, mida ta küll ise ei loo, kuid mis on talle seda pühamad? Ilmselt küll - 1967. aastal oli vähemasti lääne maailm veel üks hoopis teistsugune koht ning aasta hiljem puhuma hakanud tuuled, mis pühkisid viimase liha Teises maailmasõjas surmavalt haavatud Euroopa luudelt, polnud veel puhuma hakanud.
Peeter Helme (1978) on Kriteeriumi toimetaja.
[1] E. W. Böckenförde. Staat, Gesellschaft, Freiheit. Studien zur Staatstheorie und zum Verfassungsrecht. Suhrkamp, Frankfurt a. M. 1976, S. 60.
[2] Ibid.
[3] E. Kuehnelt-Leddihn. Demokraatia analüüs. EYS Veljesto Kirjastus, Tartu 2004, 6. lk.
[4] Tiit Kärner. Demokraatia võimalikkusest. - Sirp 13. 11. 2009.
