Inimestele on ikka meeldinud toidust kirjutada, ja see on hea väga mitmel põhjusel. Esiteks ajaloolisel ja kultuurilisel: kui palju me näiteks teaksime ilma I sajandil elanud Petroniuseta[1] Rooma ülikute köögist või ilma temast veidi hiljem elanud Tacituseta[2] sellest, mida sõid Rooma impeeriumist põhja poole jäävad barbarid? Teiseks tähtsaks põhjuseks on muidugi tervislikud kaalutlused: tasub ju teada, mida me igapäevaselt enda toidulauale kanname ning milline võiks olla nende toitude omavaheline vahekord.
Kuid vaadates Eesti raamatupoodide toiduraamatute all vankuma löövaid riiuleid, tekib vägisi tunne, et nimetatud kaalutluste kõrval mängib inimeste soovis lugeda toidualaseid teoseid üha suuremat rolli veel üks kaalutlus. Nimetagem seda ideoloogiliseks.
Ikka on ju nii, et kui räägitakse millestki, siis ei räägita millestki muust - kõigest korraga lihtsalt ei saa. Kui räägime toidust, siis me ei räägi näiteks islamiterrorismist. Ja selline korraldus pole sugugi paha. Kui välja jätta mõned väga äärmuslikud ja veidrad rahvuslikud road - mida leidub iga rahvusköögi selles nurgas, kuhu võõraid meeleldi ei lasta - pole mitte midagi ühendavamat ega konflikte siluvamat toidust. Sööv inimene on hea inimene. Temast õhkub kui mitte just ülesehitavat jõudu, siis vähemasti leplikkust ja sõbralikkust, samuti ka teiste kuulamise soovi - ole sa milline lobamokk tahes, söögiaegse vestluse teeb võluvaks tõik, et ühel hetkel on igaüks sunnitud tegelema söömise, mitte rääkimisega ning peab vahel võtma kuulaja rolli.
Aga nagu igal asjal, nii on ka toidust kirjutamise, lugemise ja rääkimise kultuuril oma pahupool. Nimelt tundub, et ajal, mil läänelik arusaam demokraatiast tegeleb enam mitte oma ideoloogia propageerimisega, vaid on asunud kaitsepositsioonile, oleme jõudnud naljakasse olukorda, kus demokraatia kindlustamise nimel püütakse vältida paljusid teemasid, millest kardetakse, nagu võiksid nad ühiskonna tasakaalust välja lüüa.
Märksõnad nagu holokaust, islamiäärmuslus, abort, homode lapsendamisõigus või Euroopa-välistest immigrantidest lähtuv kuritegevus tähendavad suuri tülisid, mis lõhestavad mitte ainult lõunasöögilaudkondi vaid mõnel juhul ka perekondi. Eestis pole osa nimetatud teemadest võib-olla nii tähtsad kui Lääne-Euroopas, kuid see-eest on meil siin oma kanad kitkuda - suurim kana on muidugi kõik, mis puudutab siinseid venelasi, aga paljude jaoks on üsna oluline teema näiteks ka astmeline tulumaks, väga valus on ka HIV leviku küsimus.
Kaugel sellest, et süüdistada kedagi mingis vandenõus, tundub mulle, et söögiteemaliste raamatute massilise leviku üheks põhjuseks on ühiskonna alateadlik soov vältida tüli, mitte rääkida rasketel teemadel. Selle asemel, et vaielda endal kurk kähedaks selle üle, mis oleks pronkssõduriga tulnud teha, tõmbub nii mõnigi iseendasse ja otsustab uurida hoopis seda, kuidas ikkagi teha õiget sushit, valmistada paellat nii nagu hispaanlased või saavutada ülim ja küpsetada kodustest tingimustes valmis ehtne crème brûlée.
Soovimata Eesti elu lihtsustada tundub, et nii kokaraamatute, kui ka näiteks Anthony Bourdaini[3] või Jamie Oliveri[4] teoste suure populaarsuse taga on vähemalt osaliselt inimeste soovimatus tegeleda jamadega, millele niikuinii lahendusi pole näha. Muidugi on kaalutlusi teisigi - eksootiliste toiduainete valik on Eestis paranenud, majanduslangusele vaatamata elame keskmiselt paremini kui paarikümne aasta eest, reisivõimalused on teinud eestlased julgemaks ja kogenumaks välismaise köögi suhtes ning reisimise taskukohasus muudab näiteks ka toidu- ja reisiraamatute lugemise nõukogudeaegsest fantaasiakirjandusest konkreetseks abimeheks. Kuid kõigele vaatamata ei maksa unustada ka eelnevat - kui räägitakse millestki, ei räägita millestki muust.
Kindlasti ei taha ma sellega öelda, et toidualase kirjanduse lugemine on paha. Vastupidi! Eelnevad mõtted tabasid mind ennast siis, kui lugesin inglise-india segapäritolu gurmaani ja maailmaränduri Simon Majumdari teost „Minu maailma maitsed”,[5] mis ilmus mõne aja eest (veidi kohmakas) eesti keeles.
See on raamat, mis ei käsitle mitte ainult toite, mille jahil autor on, vaid ka inimesi, kes neid teevad ja riike, kus neid tehakse. Jutuks tulevad Hiina kommunismi nõmedus ja võimude katsed mitte vaadata silma riiki enda alla matvale reostusele, vene inimeste varajase surma põhjused, Aafrika riikide kõrge kuritegevus ja AIDSi levik, kuid samuti ka muude maade väiksemad pahed, nagu madal toidukultuur või oskamatus näha oma ninast kaugemale. Pole ime, et sellist raamatut lugedes tuleb pähe küsimus: miks ma seda loen, kui maailmas on hädasid nii palju? Noh, ilmselt selleks, et raamatu lõpus nentida: hädasid on tõesti palju ja vahel tuleb ka nendele mõelda, aga selleks, et seda teha, tuleb kõigepealt süüa üks tubli kõhutäis.

Peeter Helme (1978) on Kriteeriumi toimetaja.

---

[1] Petronius. Trimalchio pidusöök. Katkend „Satiiridest“. Eesti Raamat, Tallinn 1974. Tõlk. Leo Metsar.
[2] Vt. nt. Publius Cornelius Tacitus. Agricola. Germania. Dialogus de oratoribus. Die Historischen Versuche. Alfred Körner Verlag, Stuttgart 1985, S. 163.
[3] A. Bourdain. Koka rännakud. Varrak, Tallinn 2003. Tõlk. Juhan Habicht; A. Bourdain. Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas. Varrak, Tallinn 2005. Tõlk. J. Habicht.
[4] J. Oliver. Õnnelikud päevad superkokk Jamie Oliveriga. Philos, Tallinn 2004. Tõlk. Marek Dreving; J. Oliver. Jamie Itaalia. Pegasus, Tallinn 2008. Tõlk. Heija-Liis Kaljuste.
[5] S. Majumdar. Minu maailma maitsed. Tänapäev, Tallinn 2009. Tõlk. Kadri Mäger.