Eesti keeles ilmus hiljuti Vene utopisti Aleksei Gastevi kogumik.[1] Ma küll ei tea, mis tekste see raamat täpselt sisaldab, kuid antud artikli eesmärk polegi mitte arvustada Gastevi loomingut - sellega tulevad vast Eesti kriitikud ise toime -, vaid tõmmata paar paralleeli tema ja Ernst Jüngeri vahel.
Esmapilgul võib tunduda, et need mehed asuvad teineteisest maailmade kaugusel. Esindab ju üks vasak- ja teine parempoolset maailmavaadet, seejuures jõudis kumbki ära käia oma maailmavaate äärmuses. Kuid äärmused puutuvad teadupärast kokku ning Jünger ja Gastev jõudsid üsna ühel ajal suhteliselt sarnaste tulemusteni. Seda vaatamata tõsiasjale, et nende lähtepunktid olid erinevad. Kuid soovid ja taotlused langesid mitmeski mõttes kokku, mistõttu ka tulemustes on palju paralleele. Nende vaatlemine ongi käesoleva artikli teema.

* * *

Ernst Jünger sündis 1895. aastal ja suri 1998. Aleksei Gastev sündis Jüngerist kolmteist aastat varem, 1882. aastal ja suri kas 59 või 57 aastat varem. Ta jagab väga paljude oma kaasaegsete saatust, kes olid kas Stalini režiimiga opositsioonis või kelle kohta mingigi mõistlikuma otsuse tegemine oleks nõudnud järelemõtlemist ja lihtsam oli läkitada ta Gulagi. Ligi viisteist aastat enne oma surma - 1920ndate alguses - ilmus peamine osa Gastevi olulisematest ja suuremat vastukaja osutanud tekstidest.
Umbes samal ajal lähenes ka Ernst Jünger üha enam ühiskondlikele küsimustele. Oma rindeelamuste kirjeldamisest oli ta jõudnud nende analüüsimiseni, mis omakorda viis edasi püüeteni ühendada Esimese maailmasõja kaevikutes omandatud kogemused ja arusaamad moodsa industriaalühiskonna reaalsusega. Sellele viitab ka Gastev, kelle jaoks samuti on Esimese maailmasõja ja sellega käsikäes käinud Vene revolutsioonide kogemus miski, kust tuli edasi liikuda. Jünger räägib 1932. aastal ilmunud teoses „Tööline. Valitsemine ja kuju” (Der Arbeiter. Herrschaft und Gestalt) vajadusest likvideerida mandunud kodanlik ühiskond ja rajada uus maailm, mida valitseksid inimesed, kes on ühtaegu nii sõdalased, töölised kui ka õpetlased. Seega võib siin rääkida Nõukogude Liidus tolleks ajaks juba toimunud klasside tasalülitamise soovist.

* * *

Mõneti liikus Jünger seega Gastevist kaugemale. Viimane jutlustas veel enne Oktoobrirevolutsiooni sotsiaalsetest utoopiatest, kus võitlus eri klasside ja huvide vahel alles käib. Pärast revolutsiooni tegeles Gastev aga tööliste tüüpide ja neist võrsuva kultuuri visandamisega. See kõik jäi võrdlemisi teoreetiliseks ning stalinistlikke õuduste keskel ka väga utoopiliseks ja evolutsiooniliseks. Ja pole ka ime - Gastev nägi ju end ise eelkõige sündikalistliku ametiühingumehe ja töökorraldusteoreetiku. Niivõrd, kuivõrd teda Läänes tuntakse, siis just sellisena tuntaksegi.[2]
Gastev end poliitiliselt väga selgelt määratlenud. Sama ei saa öelda noore Ernst Jüngeri kohta, kes otsis pigem mingit võimalust ühendada nii vasak- kui parempoolset mõttevara. Selle tunnistuseks on kasvõi tõik, et Jüngeri saavutustesse suhtusid huviga nii üks Saksamaa juhtivaid kommuniste Karl Radek kui ka mitmed NSDAP juhid (eelkõige selle vasaku tiiva liidrid, vennad Gregor ja Otto Strasser). Selliselt oli „Tööline” tõesti püüdlus ületada parteilised vastuolud uues, masinatest ja tehnikast valitsetud „heas ilmas”.
Gastevil selliseid taotlusi polnud. Ta oli kommunist, kes kirjutas oma hilisemad tööd NEPi ajal ja hiljemgi, 1930ndatel. Gastevil polnud vaja mitte leida kompromisse, vaid sõnastada eesmärgid, mille poole tema meelest niigi oldi teel. Kuid, et nii Ernst Jüngerit kui Aleksei Gastevit ümbritsev reaalsus oli laiemas, tehnoloogilisemas ja Esimese maailmasõja järgset vaimset kliimat iseloomustavas mõttes sarnane, jõudsidki mõlemad mehed kui mitte just väga sarnaste, siis vähemasti võrreldavate tulemusteni.

* * *

Nimelt püüdsid mõlemad iseloomustada seda, mis tuleb pärast - pärast kodanliku ja talupoegliku ühiskonna kukkumist ajaloo prügikasti, pärast seda, kui maailma valitseb tehnoloogiline reaalsus. Mõlemad autorid tajusid üsna selgelt seda, et kuigi liberaalid ja demokraadid peavad tehnikat neutraalseks, pole ta seda - inimene võib küll tehnika leiutada, kuid ta langeb sellest säärasesse sõltuvusse, et inimesest saab tehnika subjekt, tehnika ori. Algselt endale kunstliku abilise loonud inimene ei saa enam ilma tehnikata olla.
Nii Gastev kui Jünger lähtusid sellest kui objektiivsest eeldusest. See kujutas endast aga kvalitatiivselt uut mõtlemist. Kui tuua võrdluseks näiteks romantikud, siis nende jaoks oleksid sellised eeldused olnud lausa saatanlikud. Gastevi ja Jüngeri, XX sajandi tehnikaülistajate jaoks, enam mitte - nad nägid masinates ja tehnikas reaalsust, millega tuleb seista silmitsi.
Tõsi, Jüngeri seisukohad muutusid natsionaalsotsialismi ja Teise maailmasõja mõjul oluliselt. Ta pöördus ära „Töölises” või sellele 1936. a. järgnenud „Totaalses mobiliseeringus” (Die totale Mobilmachung)[3] esitatud radikaalsetest ideedest ja süvenes rohkem enesevaatlustesse. Ühiskond kajastus tema järgnevas loomingus kuskil taustal, muutudes filosoofiliseks ja ajatuks.
Kas ka Gastev oleks säärase kannapöörde teinud? Raske öelda, kuid kuni oma vahistamiseni töötas ta üha kõrgematel kohtadel Nõukogude riigiaparaadis, jäädes samas nii kauaks, kuni võimalik parteituks (Gastev astus ÜK(b)P liikmeks alles 1931. aastal. - P. H.). Ka ei lasknud ta end kunagi pimestada tuimast liinitruudusest ega Jossif Stalini isikukultusest. Ta jäi hingelt lõpuni ametiühingumeheks. Ilmselt see talle saatuslikuks saigi.
Sedalaadi arengud - nii Gastevi saatus kommunistliku terrori küüsis, kui Ernst Jüngeri silmade avanemine NSDAP režiimi tõelise palge ees - määravad loomulikult tänaseni selliste ideede saatuse, mis püüavad näha uusi, kolmandaid, neljandaid või viiendaid teid. Kuid see ei tähenda, nagu ei võiks me nüüd, XX sajandi ideoloogilistest kammitsatest vabadena uue pilguga vaadata nii Aleksei Gastevi kirjutisi kui ka Ernst Jüngeri „Töölist” või „Totaalset mobiliseeringut”. Maailm vajab kogu aeg uusi mõtteid, ka siis kui nad on hästiunustatud vanad.

Inglise keelest Peeter Helme

Jonah F. Mitchell (1972) on õppinud germaani filoloogiat ja kirjandust Wyomingi Ülikoolis ning Berliini Humboldti Ülikoolis, kus kaitses 2003. a. doktorikraadi teemal “Ekspressionism Lääne modernismi ja teutooni Sonderwegi vahel” (“Expressionism between Western modernism and Teutonic Sonderweg”). Praegu elab ja töötab Casperi linnas Wyomingis.

---

[1] Aleksei Gastev. Töölislöögi poeesia. Loomingu Raamatukogu 2009/25-27. Tõlkinud Aare Pilv.
[2] Vt. nt. Jay B. Sorenson. The Life and Death of Soviet Trade Unionism, 1917-1928. Atherton Press, New York 1969.
[3] Eesti keeles: Ernst Jünger. Totaalne Mobiliseering . - Akadeemia nr 4, 1995, lk 701-728. Tõlkinud Ülo Matjus.