On nähtusi, millest ei olegi võimalik rääkida teisiti kui sümbolite keeles. Ja need nähtused pole sugugi ainult religioosset, müstilist või filosoofilist laadi. Osa neist on üsnagi materiaalsed, silmaga nähtavad ja käega katsutavad. Või vähemasti - nad on seda ajaloos olnud.
Inimese psühholoogia on juba säärane, et kipub pidama kõike olevat normaalseks ja üldjuhul igaveseks. See aga, mis on kadunud, ununeb ruttu ja muutub meie teadvuses nii absurdseks, et küsime endalt õlgu kehitades: kuidas sai midagi nii jaburat ja ebaloogilist üleüldse olemaski olla? Et kõnealune nähtus aga siiski olemas oli, on ometi fakt. Selle fakti tagantjärele mõistmiseks ja mõtestamiseks vajamegi sümboleid. Üks selline fakt, millest ilma sümboliteta kuidagi mööda ei saa, on Austria Ungari impeerium.
* * *
Austria (või peaks ütlema Austria-Ungari?) kirjanik Fritz von Herzmanovsky-Orlando (1877-1954) püüdis enda elu teises pooles lahti mõtestada esimeses pooles kogetut. Nagu kirjaniku nimigi ütleb, oli ta Austria-Ungari ülemklassile tüüpiliselt segapäritolu, tema soontes voolas nii saksa, šveitsi, tšehhi kui itaalia verd, loomult tõmbaski teda Itaalia poole. 1918. aastal kolis Herzmanovsky-Orlando Meranosse, mis oli sajandeid Tirooli pealinn, kuulub aga Esimesest maailmasõjast alates Itaaliale.
Sinna ei saanud ta siiski igaveseks jääda - Austria ühendamisele Saksamaaga 1938. aastal kaasnes Itaalia ja Saksamaa vaheline kokkulepe, mis sundis kõiki Lõuna-Tirooli sakslasi valima: kas nad soovivad jääda Itaalia kodanikeks või kolida Saksamaale. End jätkuvalt kadunud Austria-Ungari alamana tundev Herzmanovsky-Orlando ei soovinud teha kumbagi, ka ei tahtnud ta tervislikel põhjustel elada Alpidest põhja. Nõnda kolis ta hoopis veelgi enam lõunasse, Alpide lõunajalamil asuva maalilise Garda järve äärde, kuhu ta jäi järgnevaks kümneks aastaks.
Meranos valmis ka autori peateoseks peetav romaan „Geniuste maskimäng” (Das Maskenspiel der Genien). Selle esmapilgul keeruka, kuid põhiülesehituselt üsna lihtsat narratiivi järgneva romaani kirjutamise ajaks oli Herzmanovsky-Orlandol selja taga juba pikk tee. Pärast Viini Tehnikakõrgkooli lõpetamist 1903. aastal viibis ta mõnda aega tolleaegse saksakeelse ruumi ühes elavaimas kultuurilinnas, Münchenis, ja puutus seal kokku „Kosmilise ringi” (Kosmische Runde) esindajate - kirjanike Ludwig Klagese ja Karl Wolfskehli ning gnostilist uuspaganlust jutlustanud müstiku ja selgeltnägija Alfred Schuleriga.[1]
Samal ajal pühendus Herzmanovsky-Orlando mõneks aastaks ka erialasele arhitektitööle, kuid tuberkuloos - seesama, mis ajendanud teda siirduma värske mägiõhuga Meranosse - sundis teda peagi lõpetama töö tolmuste joonestuslaudade taga. Et tegu oli rikka noormehega, võis ta asuda vaatlema maailmaajaloo opera buffa’t - ja teha seda parimast võimalikust loo˛ist.
* * *
Herzmanovsky-Orlando vaatlused viisid ta üsna huvitavate järeldusteni. Lisaks Stefan George filosoofiast mõjutatud Klagesele ja Wolfskehlile puutus kirjanik kokku ka ariosoofiast huvitunud müstiku Adolf Lanziga (1874-1954), kes avaldas oma teoseid väljamõeldud nime Jörg Lanz von Liebenfels all ja põimis okultistlik-rassistlikuks teooriaks kokku nii Põhjala saagad kui Püha Graali legendi.[2] Eestikeelsetest autoritest on teda esimesena maininud ilmselt Uku Masing paaris 1960ndatel või 1970ndatel ilmunud artiklis.[3]
Mida aeg edasi, seda iroonilisemalt suhtus Herzmanovsky-Orlando Liebenfelsi spekulatsioonidesse. Kui need üleüldse leidsid koha tema teostes, siis ikkagi eelkõige sümbolite, ümberütlemiste, võrdpiltidena. Sellisena võib tegelikult vaadelda kogu selle kummalise loojaisiksuse loomingut - nii tema kirjandusteoseid kui ka joonistusi ja graafikat. Kõik see on sümbolite keel, mille eesmärgiks on maailma saladuse avastamine ja avamine. Kuid avamine vaid väga tinglikkus mõttes - oli ju Herzmanovsky-Orlando loomult esoteerik, kes teadis, et maailma tõed avanevad vaid asjasse pühitsetuile. Asjasse pühitsetud on aga need, kes oskavad keerata võtit.
Võti on muidugi kunst ise. Nii nagu alkeemia on eelkõige oskus sümboleid õigesti - seejuures ka õiges järjekorras - tõlgendada, nii on seda ka kunst. Ja kunstiga oskas Herzmanovsky-Orlando suurepäraselt mängida. 1926. aastal ilmus tema sulest jutustus „Kalymnose komandant” (Der Kommandant von Kalymnos) ning kaks aastat hiljem „Hobusehirmutis roosivõrgus” (Der Gaulschreck im Rosennetz). Mõlemad teosed mängivad rokokooliku vormitunnetusega ja kasutavad sümbolite keelt, mis on tänapäeva lugejale - kellel puudub vastav kunsti- ja kirjandusajalooline ettevalmistus - sisuliselt arusaamatud. Me ei mõista võtit, mille autor on vaat et oma lugejate üle irvitamiseks meie ette asetanud.
* * *
Mõnevõrra kergemad on lood sel kevadel eesti keeles ilmunud „Geniuste maskimänguga”. Seda vaatamata tõigale, et Herzmanovsky-Orlando pakkus 1928.-1929. aastal valminud käsikirja 34 kirjastusele, kuid ükski ei tahtnud teost avaldada.[4] Raamat ilmus alles pärast autori surma ning ka siis tugevalt kärbitud ja muudetud kujul. Alles 1983-1994 Salzburgis välja antud Herzmanovsky-Orlando „Kogutud teosed” tõid avalikkuse ette autentse, tekstikriitiliselt toimetatud versiooni „Geniuste maskimängust”.[5]
Nagu eespool öeldud, on teos põhikoelt lihtne, toetudes ühele Euroopa kirjanduses väga levinud mudelile - „Geniuste maskimäng” on nimelt rännakuromaan, milles peategelane on vaatleja rollis. Toimub küll imepäraseid asju, rännumehest peategelane kogeb kummalisi ja absurdseid seiku, kuid põhimõtteliselt jälgib ta kõike üsna muutumatul pilgul. Nii keeruline ja absurdne, kui ka Herzmanovsky-Orlando väljamõeldud Tarokkia riigis sündiv ka pole, jooksevad lõpuks kõik arengud tagasi pealiini - romaani kangelase Cyriakus von Pizzicolli rännakutele mööda Tarokkiat.
Selles mõttes pole kohatu võrrelda romaani Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumistega maailmasõja päevil”. Nii nagu Hašeki kuulsas romaanis, nii on ka suur osa Herzmanovsky-Orlando peateose sündmustest eri tegelaste jutustused. Põhimõtteliselt on tegu raamatuga, mille võib avada suvaliselt leheküljelt ja leida end kohe sündmuste keskelt, mis muutuvad vaid mõneminutise lugemisega arusaadavaks.
Seda aga muidugi vaid esimesel, kõige lihtsamal tasemel. Raamat on aga keerukas ja mitmekihiline teos, mis püüab lisaks naljakate sündmuste järjekorda lükkimisele anda edasi ka kirjaniku arusaama Austria-Ungari topeltmonarhia olemusest ja uurida selle allakäigu põhjuseid. Veelgi laiemas plaanis esitab aga Herzmanovsky-Orlando oma arusaama maailma toimemehhanismidest kui sellistest.
* * *
Kirjanik usub maailma järjepidevusse selle vanakreekalikus mõttes. Ta usub sellesse, et ühel päeval, mil moodne maailm on end ammendanud, ilmaratas ringi ära teinud ja jõudnud uuesti algusesse, tulevad tagasi vanad jumalad ja vaimses plaanis ootab maailma uus algus. See on vana indoiraani usk, mis leiab väljenduse nii budistlikus ettekujutuses Seadmuserattast kui Vana-Kreeka arusaamas kuld-, hõbe- ja raudajastust. Viimane ongi Herzmanovsky-Orlando orientiiriks.
Kuivõrd ta aga usub nende sündmuste ajaloolisse ja konkreetsesse toimumisse, kuivõrd on aga tegu järjekordse sümbolitelaviiniga, mis tahab öelda… mida? - see jäägu iga lugeja enda otsustada. Sest vaatamata Lääne-Euroopa ja Bütsantsi kultuuri vaieldamatult detailsele tundmisele, kasutab Herzmanovsky-Orlando nende kultuuride ajaloo üksikasju enda huvides ära. Aga ta ei tee seda mitte ainult eesmärgiga seletada ja ideologiseerida, vaid ka eesmärgiga luua kunstiteos. Iga kunstiteos on aga loomult avatud.
Peeter Helme (1978) on Kriteeriumi toimetaja.
[1] Vt. lisaks:
P. Helme. Gnostiline prohvet Ludwig Klages. - Kriteerium 14. 2. 2008 ja
P. Helme.Stefan Breueri kompleksidest vaevatud Stefan George. - Kriteerium 5. 12. 2006.
[2] Rüdiger Sünner. Schwarze Sonne. Entfesselung und Missbrauch der Mythen in Nationalsozialismus und rechter Esoterik. - Herder, Freiburg i. B. 1999, S. 21.
[3] Uku Masing. Meil on lootust. Ilmamaa, Tartu 1998, lk. 12-14, 67.
[4] Mati Sirkel. FHO. -
Fritz von Herzmanovsky-Orlando.Geniuste maskimäng, lk. 451-463, lk. 452.
[5] Ibid.
