Daniel Kehlmann (1975) on kirjanik, kes ratsutab „Maailma mõõtmisest” (Die Vermessung der Welt, e. k. 2008)[1] alates kuulsuse laineharjal. Ta on popp väga mitmeski mõttes. Esiteks on ta lihtsalt popp - populaarne, armastatud. Teiseks on ta osanud populariseerida teemasid, mida mõni teine edukas ei autor ei julgeks vahest hirmust publikumenu kaotamise ees puudutadagi. Sellisteks teemadeks on näiteks „Maailma mõõtmises” kirjeldatud XIX sajandi loodusteaduslikud probleemid, aga ka näiteks sama teose kommentaarina kirjutatud esseekogu „Kus on Carlos Montúfar?” (Wo ist Carlos Montúfar, 2005), mis käsitleb väljamõeldise ja tegelikkuse vahekordi. Kolmandaks on Kehlmanni looming popp selles tähenduses, et ta sisaldab popkirjanduslikke jooni - esituslaad on kerge ja humoorikas, tihti on peatähelepanu triviaalsel ja kaduval ning puudu pole ka ühiskonnakriitilisest irooniast.
Kahtlemata seab see autori pingelisse olukorda. On ju ootused tema loomingu suhtes kõrged. Sellises situatsioonis tunneb kirjanik kahtlemata vajadust lugejaskonda pidevalt üllatada. Temast on saanud omamoodi „karismaatiline juht” - kui kasutada ühiskonnateadlase Max Weberi väljendit - kellest usutakse palju, oodatakse aga veelgi rohkem. „Karismaatiline juht” peab oma karismaatilisust üha uuesti ja uuesti tõestama, saavutades iga korraga rohkem ja rohkem. Pikas perspektiivis on sellise ülesande täitmine muidugi võimatu, kuid mõneti on kirjanikul rohkem vabadust ja võimalusi kui poliitilisel liidril…
Olgu kuidas on, kuid tundub, et Daniel Kehlmanni kõige värskem raamat, käesoleva aasta alguses ilmunud lühiromaan „Kuulsus” (Ruhm) püüab vastu tulla publiku kõrgetele ootustele. Teose alapealkiri - või žanrimääratlus? - on „Romaan üheksas loos” (Ein Roman in neun Geschichten) ning see teeb veidi ettevaatlikuks, sest romaan kas on romaan või pole seda. „Romaan üheksas loos” mõjub epateerivalt. Ja omamoodi teos ongi seda.
Mitte, et raamatul midagi viga oleks. Kehlmann on siin sama vaimukas, elegantne ja teravmeelne kui „Maailma mõõtmises”. Tema mõttepiruetid, võime kujutada veenvalt kõige erinevamaid karaktereid ning oskus põimida nende elud kokku kõige nutikamal võimalikul moel, on igati tasemel. „Kuulsus” on tõeliselt nauditav lugemine.
Ja ometi. Ometi mõjub „Kuulsus” lahtisest uksest sissemurdmisena. Võib-olla see ei ole Saksamaal nii, kuid juba paari peatüki või loo lugemise järel meenuvad Mati Unt ja „Sügisball”. Ka see on ju romaan lugudes, õigemini stseenides, sest teose alapealkiri - või žanrimääratlus? - on „Stseenid linnaelust”.
Nii nagu „Sügisballis”, nii on ka „Kuulsuses” tegelasi ühendavaks teguriks ruum. See ruum pole küll Undi suhteliselt intiimne Mustamäe, vaid globaalne maailm kogu oma ulatusega - Saksa suurlinnast Aafrika provintsikolkani, kõrgklassist tühiste kontorirottideni. Osa tegelasi kohtavad teisi vaid kinolina või reklaamplakati vahendusel, osa aga töötavad ja elavad kõrvuti ning suhtlevad nii töö- kui eraelus. Seega on kokkupuutepunkte igasuguseid - erootilisest kriminaalseni, pikaajalisest suhtest põgusa silmapilguni. Kõiki neid ühendab aga sama nähtus, mis seob ka Undi tegelasi - nad on niivõrd ametis oma pisikeste elude korraldamisega, et neil pole teineteise jaoks kuigivõrd aega. Kokku viivad neid juhuse laisad lained, millele järgnevad kohe-kohe uued lained, et hetkeks kokku sattunud inimesed jälle laiali paisata, pühkides ära ka jäljed nende põgusast koosoldud hetkest.
Samal ajal teeb Kehlmann siiski ka midagi, mis erineb Undist, mis ei mõju avatud uksest sissetungimisena ja mis on ühtlasi erakordselt „kehlmannlik”. Nimelt ei unusta ta lugejale hetkekski meenutamast, kes on selle raamatu tegelik looja ja peremees. See on muidugi kirjanik. Nii väga, kui ka kohati tundub, nagu püüaks Kehlmann luua mingi homo globalicus’e koondportreed, siis ometi see ei ole nii. Tema tegelaste galerii esindab küll omamoodi „klassikaliseks” muutunud globaalset elu sümboliseerivaid tüüpe nagu kirjanik, näitleja, telekommunikatsiooniärimees või programmi Médecins Sans Frontières raames töötavat arsti, kuid ometi on nad kõik vaid trükivärv paberil, nagu autor üsna otsesõnu mõista annab. Lõpuks muutubki psühholoogilise mängu ja elu juhuslikkuse kirjeldusena alanud suhetevõrgustik kirjaniku liivakastiks, kus viimane arutleb selle üle, mille üle ta tegelikult ikka arutleb - kirjanduse ja elu vahekorra üle.
Ja seda arutelu on nauditav jälgida. Lihtsalt tekib küsimus, kas seda kõike oli siis vaja välja reklaamida kui tohutut kirjandussündmust - romaani ilma peategelaseta?[2] Ilmselt mitte. Tegu on nauditavate, omavahel lõdvalt seotud lühijuttudega, mille autor oskab lõpuks siiski ühise nimetaja alla kokku võtta ja kenasti ära lõpetada. Kuid romaan? Vast siiski mitte. Pigem ikka üheksa lugu. Kuigi väga head lugu.

Toimetus

---

[1] Vt. ka. Kristel Kaljund. Tegelikkus pole alati tõene. - Kriteerium 29. 10. 2008.
[2] Vt. nt. Volker Weidermann. Diese halbwahre Existenz. - Frankfurter Allgemeine Zeitung 10. 1. 2009.