Seitsmeteistaastane saksa neiu Helene Hegemann avaldas aasta alguses ropu ja lohutu loo saksa teistmeliste elust. Seda kiideti ja ülistati, kuni veebruaris selgus, et teos on plagiaat - kirjutatud kokku paljudest juba ilmunud raamatutest. Kuid, et tegu pole mitte ühe konkreetse teose plagieerimise, vaid koostatud paljudest erinevatest tekstikatketest, ei saa rääkida klassikalisest plagieerimisjuhtumist. Millega on tegu, seda uurib Peeter Helme artikkel “Recycling saksa tegelikkuses.”

Head lugemist!

Toimetus

Möödunud aasta lõpul ilmus eesti keeles Daniel Kehlmanni romaan „Kuulsus”. Selle tõlkis Kristel Kaljund, kes on ka sama autori eelmise teose, menuromaani „Maailma mõõtmine” (2005, e. k. 2008) tõlkija.
Kriteerium avaldas arvustuse „Kuulsuse” kohta juba möödunud aasta mais.

Toimetus

Saksa õigusteoreetik Ernst-Wolfgang Böckenförde (1930) on öelnud, et “liberaalne, sekulaarne riik elab eeldustest, mida ta ei saa ise garanteerida”. Mida see tähendab, selle üle arutleb Kriteeriumi toimetuse artikkel “Böckenförde teoreem.”

Head lugemist!

Toimetus

Kriteeriumi värskes artiklis pealkirjaga „Kui räägitakse toidust, siis ei räägita - millest?” arutleb Peeter Helme selle üle, miks on inimestele alati meeldinud kirjutada toidust. Lisaks sellele, et see on alati nõnda olnud, näib toidust kirjutamine tänapäeval eriti populaarne. Tõepoolest, miks?

Head lugemist!

Toimetus

“Lisaks narkootikumidele, mis mürgitavad tänapäeval tuhandeid, võib-olla lausa miljoneid, ahistatakse meie mõistust üle kogu gloobuse levitavate pseodukosmilise mõttetuse emissioonidega.”

Stanislaw Lem (1921-2006)

Toimetuselt

“Võidetud maa, kingi meile tähed!” lausub Saksa kirjanik Ernst Jünger oma päevik- romaanis “Kiirgused”.
Mida see tähendab? Üheks võimaluseks on siin näha lootust ilu ja headuse võidule ka siis, kui maa on must ja põlenud - nagu Teise maailma- sõja ajal, mil Jünger selle lause kirja pani. Ent mis on sellel pistmist tänapäevaga? Tänane Eesti ja Euroopa on ju õitsvad ja kasvavad, ammu on ravitud viimase suure sõja ja kommunistliku diktatuuri haa- vad.
Kuid kas pole see siiski mitte kõigest väline? Kas pole nii, et kultuuri osakaal marginali- seerub? Kas pole nii, et kõrb kasvab ja meil on tõepoolest põhjust paluda teisi ajastuid ja ideaale mäletavaid igavesi tähti, et nad värskendaksid meie mälu ja vaimu? Ent mis on ideaalid ühiskonnas, kus taevas pole enam filosoofiline ega teoloogiline kontseptsioon vaid kõigest astronoomiline, mehhaaniline?
Tänane maailm ei armasta vertikaalset - astronoomilises mõttes pole ju taevaski mitte meie kohal, vaid ümber. Suuresti on välja lülitatud ka ideelised vertikaalsed teljed. Ometi on olemas põhimõtted, mis kehtivad ka siis, kui neisse enam ei usuta. Subjektiivsed, ikka ja jälle uut, kultuuri- taustast sõltuvat defineerimist nõudvad eetilised ja esteeti- lised kategooriad on sellisteks. Lihtne on neid eitada, kuid kas poleks õigem püüda neid mõista ja mõtestada?
“Kriteeriumi” väljaandjate ees- märgiks ongi vahendada Eestisse selliseid Euroopa kirjanduse ja mõtteloo suundi mis pole tõlkijate eelistuste või valitsevate vaimsete hoiakute tõttu meil seni suure tähelepanu osaliseks saanud ning mis tegelevad vertikaalse, üleva ja ülendava otsimisega. Kas ka leidmisega, jäägu juba iga lugeja otsustada...
Ja mitte ainult otsustada - eesmärkide täitmisel loodame üleüldse koostööle lugejatega, kes aitaksid meil juhtida tähelepanu oma soovidele ja ootustele ning rikastama “Kriteeriumit” ka omapoolsete tekstidega.

Head lugemist ja kaasa- mõtlemist soovib
“Kriteeriumi” toimetus